Seekord tuli uus lugu kuidagi liiga kiiresti, kas te ei arva? Ma lihtsalt mõtlesin, et peaks jõuludest paar pilti üles panema.
Mina tõin koos issiga kuuse ja Getter ehtis.
Mitteisuäratav välimus, aga parim maitse maailmas
Kõik maailma Rõivas(s)epad ühel pildil
St. Petersburg
Käisime laulukatega väiksel tripil. Tõepoolest - väga tore oli! Mõned pildid on tehtud läbi bussiakna, sest miskipärast ei tahtnud keegi peale minu peatusi teha.. Aga linn on sellegipoolest kaunis!
Kallid sõbrad! Ma olen selle blogipidamise ikka päris unarusse jätnud vahepeal. Aga siin ma nüüd jälle olen - koduses, lumises ja karges Eestis, et teieni tuua minu viimase kahe kuu tegemised Taanis.
Ma arvan, et kõige olulisem kõigest muust oli minu kontsert 20. novembril. See oli üldse mu elu üks parimaid esinemisi, sest tunne oli nii õige ja kõik läks üldjoontes nii nagu vaja. Mängisime minu omaloomingut. Bänd oli tasemel ja ma ise otsustasin nendeks 25 minutiks kõik segavad mõtted unustada ja lihtsalt nautida seda võimalust seal laval esineda. Publikult sain väga positiivse vastukaja ja olen endiselt veel heast energiast tulvil. :)
Thomas Torstrup
Trummidel Daniel Sommer ja kontrabassil Tejs Dragheim - suurepärased muusikud ja sõbrad.
Pilt: Heiti Kruusmaa
Samal nädalal tulin tagasi Eestisse, et muusikaajaloo loenguid kuulata.. Ja tegelikult võtsin osa ka bigbändi projektist, mida juhendas DJM õppejõud Chappe, kes on lihtsalt maailma parim arranžeerija ja üks toredamaid õppejõude, kes mind üldse kunagi varem õpetanud on. Tema juhendamisel valmib nüüd ka minu I arranžeering bigbändile, mis võib hästi õnnestuda, aga samas võib olla ka mu elu suurim läbikukkumine. Eks näis - veebruarikuuni on aega seda asja pusida.
Sassi pool..
Ja tagasi Taani! Detsembrikuu esimesel päeval oli tegemist küll ja veel. Esmalt õhtusöök minu poolatari juures koos soomlanna, sakslanna, rootslase ja taani-prantslasega (mina ei tea, kuidas nad kõik nii toredaid sööke oskavad valmistada). Ja edasi Venla ja Callumi sünnipäevale, kellest esimene on lihtsalt nii armas ja tore; teine on konkreetselt parim inglasest sõber, kes mul kunagi olnud on (tõenäoliselt on asi selles, et ma pole neid inglasi elu jooksul just kuigi palju kohanud..). Ja levitasin ka eesti kultuuri - viisin neile Kalevi šokolaadi ja A. le Coq õlut. :)
Vasakult - taani-prantslane, rootslane ja soomlanna.
Callum
Jõuluaja suursündmus DJM's on sealne jõulupidu ehk julefrokost. Esmalt peen õhtusöök plastnõudelt ja järgmiseks mitu tundi kestev tantsuõhtu. Oli tore ja meeleolukas! Tõesti - ei mäletagi, millal viimati sai nii palju tantsitud. Laulsime "Püha ööd" hästi paljudes erinevates keeltes - sealhulgas ka eesti ja soome keeles. Tõepoolest - väga vinge oli. :)
Õhtusöök
Ülesandeks oli mängida erinevate pillide (või siis mitte just pillide) peal tuntud jõululaule. Seda konkreetset jõululaulu ma ei teadnud, aga vaatepilt iseenesest on juba päris humoorikas. Pillide hulka kuulusid veel ka nt Uus Testament, parmupill, klarnet, jalgratas..
Ja lõpetuseks suur tantsupidu väga vinge bändi saatel.
Sel reedel käisin vist ajas rändamas. Läksin tagasi 30ndate Ameerikasse, et kuulda bigbändi Ellingtoni lugusid mängimas ja vaadata swingtantsijaid selle järgi tantsimas. Kirjeldamatu elamus!
Ja nüüd olengi tagasi Eestis. Kõige selle kirjeldatu kõrvalt käisin ikka usinalt koolis ja harjutasin. Ega see elu seal nii erinev ei olegi sellest elust, mida Eestis elasin. Välja arvata tuleb muidugi see, et siin on hoopis külmem.. :)
Ja Callum soovis, et ma kindlasti toonitaksin, et ta on üks eriti vinge tüüp. Et tegelikult temast vingemaid inimesi ma polegi varem kunagi kohanud. Ja et ma päriselt ka arvan nii!
See teema nõuab endale kindlasti eraldi postitust. Ma pean ikka kindel olema, et kõik saaksid osa sellest põnevast seiklusest, mis mind neljapäeva hommikul ees ootas. Alustasin enda reisi Aarhusi rongijaamast kell 1.49 ööl vastu neljapäeva Kopenhaageni lennujaama poole. Võite ju ette kujutada, et rongis magamine pole just kuigi mugav ja mitte üldse täiuslik. Eriti kui vahepeal toimub mingi action, millest sa püüad aru saada, aga ei saa, sest ei mõista kohalikku keelt. Nii palju saan ma rääkida, et inimesed kõndisid mööda vahekäiku edasi-tagasi, mõned neist inspekteerisid kahtlustavalt istepinke ja türgipärastele noormeestele kutsuti politsei. Aga mis täpsemalt juhtus, seda ma teada ei saanud, sest polnud lihtsalt piisavalt julge, et teiste käest uurima hakata. Niisiis jäi öö väga lühikeseks ning hommikul kell 6 lennujaama jõudes olin õnnelik, et kodust lahutas mind veel vaid paar tundi. Tegin esimest korda tutvust self check-in automaatidega, mis esialgu tundusid küll maru ebaloogilised, aga kui asja käppa sain, siis nii ebaloogiline see enam ei olnudki. Piletid käes, läksin pagasit ära andma ja edasi juba läbi turvakontrolli enda värava taha istuma. Ekraanilt vaatasin ikka mitu korda, et ma õige värava taha istuks - selleks oli värav A20. Ma olin selle õige värava taga juba poolteist tundi enne lennu väljumist. Nägin ka Norwegian airlinesi lennukit seal lähedal ja olin nii kindel, et kell 8 saan hakata lennukile minema. Aeg muudkui lendas ja kell oli juba 8.20. Tõepoolest oleks ma pidanud juba ammu mõtlema, et miks küll need uksed juba avatud pole, aga teadsin, et see poleks ju esimene kord, kui lennud natuke hilinevad. Aga kui värav A20st hakkas pealeminek lennule, mis viis Stockholmi asemel Ateenasse, sain aru, et asi pole õige ja et mina istusin sootuks vale ukse taga. Ühtäkki oli uni kadunud ja jalad väledamad kui ei kunagi varem. Kiirelt otsisin ekraanilt õige värava A23 ja jooksin sinna.. aga mis teha - kui lennuk juba liigub, siis pole pealesaamine enam üldse võimalik. Ma olen täiesti kindel, et nad teatasid värava muutmisest mitmeid kordi läbi kõlarite ja kindlasti hüüdsid välja ka minu nime (võib-olla mitte kõige perfektsema hääldusega), aga ma olin juba mõtetes sealt A20 väravast läbi kõndinud ja ilmselgelt ei kuulnud enam midagi, mis minu ümber toimus. Käisin siis erinevate inimestega rääkimas. Esiteks, sain teada, et kui mind ennast lennukis pole, siis ei saadeta ka minu pagasit lennule. Nii ei pidanud mu isa Riiga minu kotile järgi sõitma ja sain selle juba Kopenhaagenis enda kätte. Teiseks sain teada, et kui ma ostan pileti Eesti saidilt, siis ei õnnestu piletikontoril pileteid ümber vahetada ja ainuke võimalus koju saada on uus pilet osta. Kolmandaks sain teada, et minu pangakaardiga pole võimalik selliseid tehinguid teha nagu uue lennupileti ostmine või pangast raha väljavõtmine. Õnneks leidus seal rahaautomaat, kust sain võtta sularaha, et uus pilet osta. Just nii - ma ostsin uue pileti Kopenhaagenist Tallinna, mis maksis 250 eurot. Ja see kõik enese suure lolluse ja ettevaatamatuse pärast. Aga mis ei tapa, teeb tugevamaks - ja kes teab, milleks see kõik hea oli. Eestis ootas mind juba minu pere ja siin ma nüüd olen - Alavuti talus, kirjutan seda toredat seika enda reisist, kõht täis ja meel hea. Nüüd on juba selline tunne, nagu ma polekski kunagi Taanis käinud, nagu ma polekski kunagi lennukist maha jäänud, sest Eestis on ju kõik vanaviisi ja täpselt sama moodi kui siis, kui ma siit ära läksin. Tundub, nagu ma oleks lihtsalt üht unenägu näinud. Aga küll ma 3 nädala pärast jälle reaalsusesse tagasi lähen. Seni aga loodan teid kõiki näha ja toredalt aega veeta!
Tere kõigile! Aarhus on mind ikka väga hästi vastu võtnud ja väga kenasti kohelnud. Kõik päevad on olnud toredad ja tegevust täis. Aga ma ise arvan, et pikemalt peatuma jääda teemadel, kuidas ma hommikul bussiga kooli sõidan, seal lõunat söön ja harjutan, pole teile just kuigi põnev lugeda.
Lõunasöök koolis vajab siiski eraldi märkimist, sest toidud on lihtsalt võrratult head. Valida saab kõige vahel, mida üldse võid ette kujutada. Igasugused köögiviljad, salatid, erinevad lihad, söögid taimetoitlastele.. Uskumatu lihtsalt, kuivõrd hea saab üks kooli poolt pakutud toit olla! Igal reedel toimuvad jamid, millest väga vähestele pole ma jõudnud. Pillimehed on andekad ja sõbralikud, õhkkond on tore ja inspireeriv. Nädalale saab seal ühe kena punkti panna küll! Üks pühapäev möödus taaskord Ida toredas ühikatoas koos meie uue sõbra Fannyga Saksamaalt, kellega kohtusime Laura (minu ja Ida koolikaaslase) sünnipäeval. Tegime lasanjet (loe: nemad tegid ja mina pildistasin), mis pärast kolmetunnist valmimist maitses ülihästi.
Fannyga on see tore lugu, et ta on kunagi kooris eestikeelset jõululaulu laulnud. Ja ta oli kunagi Turu linnas midagi teinud. Igatahes, jõudis jutt kuidagi selleni, et üks tema sõpradest elas mitu aastat Kokkolas, kus mina olen igal suvel nädala ühes toredas laagris veetnud. Ja selgus, et ka mina tunnen tema sõpra - ehk siis järgmine näide sellest, kuidas maailm on ikka väga väike!
Kõigele lisaks on mul ka väga toredad ühikakaaslased. Ma arvan, et meid peaks seal olema 12, aga kohanud olen ma siiski vaid kümmet. Väga tore on suhelda inimestega väljaspool kooli - inimestega, kes õpivad midagi täiesti muud. Muidugi, igapäevased vaidlused selle üle, et ma peaks neile kindlasti täna õhtul midagi laulma, käivad asja juurde. Aga siiamaani olen edukalt kõrvale puigelnud just tänu sellele, et ma 20. novembril koolis 20-minutilise kavaga esinema pean ja neid lahkelt kuulama kutsun. Et samas majas elavaid inimesi rohkem kokku liita, korraldatakse seal aasta alguses alati üks pidu. Ja see tõesti täidab oma eesmärki, sest nüüd ma tean, et nad kõik on siiski rohkemal või vähemal määral suhtlejad ja sõbralikud. Õhtu algas õhtusöögiga, mis hilines 2 tundi, aga maitses väga hästi. Edasi pidi iga toa omanik teistele midagi pakkuma. Võis välja mõelda ka mingi teema, mida toasviibijad järgima pidid (nt. ühes toas pidid kõik mingit mütsi kandma). Õhtu oli väga vinge! Lõpetasime koos ühe tromboonimängijaga (minuga samast koolist) väärikalt kell 7 varahommikul, et siis pärastlõunani magada ja ülejäänud päeva mõelda, et miks küll nii kaua sai üleval oldud. Aga ma armastan neid kõiki väga! Mul pole tänu neile õhtuti enam üldse nukker olla. No muidugi nad virisevad, et ma kunagi kodus pole ja et ma liiga hilja koolist koju tulen.. aga nad on sellegipoolest väga toredad!
Tänu eespool mainitud kontserdile, mis mind novembrikuus ootab, panin kokku bändi. Klaver, trumm ja bass. Nad on minust kümme korda andekamad ja kogenumad, aga niipidi vist see õppimine käibki - tuleb endast parematega mängida, et siis ise ühel heal hetkel parem olla.
Muide - neljapäevast saati olen juba Eesti pinnal. Mul on aega palju ning võin teie kõigiga kokku saada, kui teil vaid aega on! Lähen tagasi 5. novembril. Kui kohtume, siis kirjutame pikemalt!
Viimased päevad olen veetnud töötähe all. Eks ma püüan siin kõvasti harjutada ja ikka väga hoolas olla, et kõik korralikult ja õigeks ajaks tehtud saaks. Kokku on mul seitse tundi nädalas, mida pole palju, aga on piisavalt, et iga päev tegevust jätkuks. Nädal hakkab pihta kell 8.30 "kõrvatreeninguga", mida ei anna küll samale pulgale panna Eesti solfedžoga, aga vahelduseks ongi tore kõrvu mitte nii kõvasti treenida. Õpetaja on muhe - laseb iga kord kellelgi hommikusöögi tundi kaasa tuua, et siis kõik kõhu saiast ja šokolaadist täis saaksid süüa. Teisipäev on mul kõige pingelisem. Algab kell 8.00 arranžeerimisega, mis on sügavalt seotud pedagoogikaga. Niisiis alustan ma enda pedagoogikarjääri Taanis! Igaüks (ma arvan, et meid on 15) pidi tooma kaasa ühe kolmehäälse arranžeeringu tuntud loost, mida hakkame uuel nädalal gümnaasiumiõpilastele selgeks õpetama. Ma olen natukene hirmul, aga mu rühmas on kaks väga toredat noormeest, kes kindlasti aitavad mind hädast välja, kui ma ikka omadega väga võsas olen. Edasi tuleb II arranžeerimine, mis on esimesest mitu korda põnevam. Teen juba oma esimesi katsetusi neljahäälse puhkpilliseade kirjutamises. Edasi liigume järjest suuremate väljakutsete suunas, kuni lõpuks hakkavad valmima minu oopused bigbändile! Ootan seda juba päris huviga. Ja minu erialatund on erakordne. Õpetaja pakatab sellisest positiivsusest ja kuivõrd abivalmis, andekas ja toetav ta on! Üheskoos asusime laulukirjutamise kallale, mis saabki olema selle aasta suurprojekte - panna Karmen lõpuks ometi laule kirjutama. Ja ta tegelikult saab sellega juba päris edukalt hakkama. Iga kord tema juurest ära minnes on mul hunnik tööd märkmiku vahel kirjas ja hea tuju tagataskus kaasas. Kolmapäev hakkab pihta kell 9.30 tunniga "rotation", mis näeb välja järgmiselt: meid on seal neli õpilast (2 trummarit, 1 klaverimängija ja mina) + õpetaja. Tunni eesmärk on see, et panna õpilane mängima seda, mis pole ta I pill. Näiteks mina olen nüüd Mrs Bass. Eile sain innustunud mängimisest ja raskest tööst endale näpu otsa villi. Mängime peamiselt siiski ühel/kahel akordil põhinevaid lugusid, aga see kõik on väga fun! Järgneb ansambel, mis on selline ajuderagistamine, mida ma varem muusikat õppides kohanud pole. Õpetaja on lihtsalt elutarkusest pakatav ja ta omab väga huvitavaid vaateid muusikale üleüldises mõttes. Ta on muidugi väga impulsiivne ja ütleb vahepeal imelikke asju, aga see kool, mis ma tema juurest saan, on tõepoolest hindamatu. "So, next time everybody have to bring some shit, then we're gonna play that shit and we're gonna play the crap out of it!" Ja siis õhtuti ja nädalavahetuseti saame sõpradega kokku ja "pidämme hauskaa"! Ma olen siin selle kolme nädala jooksul rohkem väljas käinud kui nelja aasta jooksul Eestis (vist hakkasin ka lõpuks normaalseks tudengiks). Kuna ma harjutan sageli samas klassireas koos klassikaliste trompetimängijatega, siis juhtus nii, et saingi mõnega tuttavaks, kes mind tutvustasid teistele ja nõnda on mul klassikalises osakonnas juba päris palju sõpru. Üks klarnetimängija sai elama minu endisesse korterisse (ma küll tunnen talle natuke kaasa, aga samas olen tema üle väga õnnelik, et ta ei pea enam kuue hispaanlasega tuba jagama). Igatahes on see üks paras punt! Igal kolmapäeval käib üks itaallane karaoket laulmas, kuhu mind ka üks kord kaasa veeti.. ja uskuge või mitte - ta laulab nii hästi, et tema hääl varjutab ka kuulsaid popstaare. Siis oli meil pidu koos teiste rahvusvaheliste tudengitega, mis polnudki niivõrd pidu, kuivõrd lihtsalt mõnus koosviibimine. Kuulasime head muusikat, sõime (minu toodud) küpsiseid ja rääkisime juttu. Ja lihtsalt selleks, et näidata, kuivõrd toredad on taanlased, jutustan ma teile järgmise loo. Läksin mina siis pärast seda pidu tipa-tapa bussipeatusesse, mis oli juba omaette katsumus, sest peole sõitsin ma bussiga ja tagasi kesklinna minna jalgsi oli päris huvitav. Aga sinna ma lõpuks jõudsin! Ootasin kümmekond minutit ja siis tuleb minu buss (mis käib öösiti korra 1,5 tunni jooksul), mis juhtumisi seekord seal peatuses otsustas mitte peatuda. Nii ma siis olin seal õnnetult keset öist melu ja mõtlesin, et kuidas ma nüüd koju saan (sest 8 km kõndida tundus ikkagi väga trööstitu). Siis ma otsustasin ühega juttu teha, kes samuti samast bussist maha oli jäänud, et miks see buss küll ei peatunud? Ta ütles, et tal pole õrna aimugi ja tellis takso. Sain temaga põhimõtteliselt koduni välja. Ise ei pidanud sentigi maksma ja sain lisaks sellele tuttavaks inimesega, kes juhtumisi töötab linna suurimas kontserdikohas. Lisaks suurematele kogunemistele olen käinud ka niisama mõne juures. Näiteks, Ida kutsus üks päev pannkooke tegema (tema muidugi tegi ja mina rõõmsalt vaatasin pealt). Maitsesid tõesti hästi ja üks pühapäeva õhtu oli taas sisustatud!
Sabrina
Ühel õhtul käisin Sabrina juures, kes on lihtsalt minu päike igas päevas - viiulimängija Austriast. Ta aitab mind kõiges ja on lihtsalt väga hea sõber. Kirjutasime just paar päeva tagasi koos laulu, millele tema sõnu aitas teha. Temaga on hea rääkida, sest me oleme samal lainel, sama vanad, samas situatsioonis. Igatahes, otsustasime me korraldada ühe söögitegemise ja veiniõhtu. Idee oli teha kartuliputru aedviljadega, mis aga kujunes lihtsalt kartulikuubikuteks aedviljadega. Ma ise arvan, et me oleks pidanud kartuleid natuke kauem keetma.. Kuna Thomasel polnud ka seekord midagi targemat teha, siis otsustasime ka tema endale seltsi kutsuda, mis osutus päris heaks ideeks. Ta on klaverimängijast norrakas, kes on väga andekas ja väga tore. Nii me seal kolmekesi nautisimegi õhtut üksteise seltsis ja lõpuks ka jämmisime pisut. Sellest õhtust on mul video (kusjuures ei saa ma mainimata jätta, et Sabrina korter on lihtsalt täiesti uskumatult vinge, kui välja arvata see, et kõik puit ja vähegi naturaalne oli valge värviga ära pläkerdatud).
Sabrina & Thomas
Lõpetuseks veel natuke pildimaterjali.
Miski tore toode, mille ma vorstiletist leidsin.
Sabrina megavinge tuba.
Vaade kooli katuselt.
Minu parim sõber Tiku.
Mul on olnud väga tore! Loodan, et asi läheb ainult paremuse suunas. Kui kohtume, siis kirjutame pikemalt!
Tere, kallid sõbrad, tuttavad ja ka kõik teised, kes ühel või teisel põhjusel satuvad minu uut blogi lugema. Ma vabandan, et sellega nii kaua aega läks (lausa 2 nädalat), aga siin ma nüüd olen - enda hubases ühikatoas koos kiire internetiühendusega. Esimene postitus tuleb kindlasti oodatust pikem ja kellel huvi lugeda ei ole, siis kindlasti on siin ka ilusat pildimaterjali mida vaadata. Teekond Aarhusi algas 25. augusti varahommikul Tallinna lennujaamas, kus mind koheselt rajalt maha tõmmati, sest mu kotis oli üks kahtlust äratav vidin (suupill), mille tuvastamiseks pidin turvatöötaja sajatuste saatel kõik asjad kotist välja tõstma. Vähemalt viis see mõtted kodumaaga hüvastijätmiselt mujale. Lend oli väga tore - meile pakuti lausa muffineid šokolaaditükkidega! Kokkuvõttes jõudsin ma kahe lennuga Aarhusi sama kiiresti kui mu vanemad autoga Lõuna-Eestisse.
Nii ma siis kolisin Aarhusi lennujaamas enda kottidega bussile, ise ootusärevusest tulvil, et milline mu uus kodu küll välja näeb ja kuidas seal kõik olema hakkab. Ilmselgelt ei võtnud ma liiga tõsiselt asjaolu, et mu uus elukoht täiesti tühi oli.
Maja juurde jõudes püüdsin korteriomanikku kätte saada, et teavitada enda olemasolust. Tema aga arvas, et targem on mitte vastata (ilmselgelt oli tal paremat tegemist), mispeale ma juba päris nõutu olin. Helistasin talle mitmeid kordi veel, kuni nägin allkorrusel mingisugust liikumist. Selgus, et see oli korteriomanik ise. Tundsin hetkelist kergendust, kuni tema esimeste sõnadeni, mis manitsesid mind mitte nii palju kordi järjest helistama, sest see pidavat väga häiriv olema. Aga ma olin ju jumala üksi keset võõrast linna! Kust ma pidin teadma, et ta mind ära ei unustanud. Ta oleks võinud ju sama hästi juba I korral vastu võtta ja öelda, et näeme kell 11. Väga hea algus uuele tutvusele.
Ta näitas mulle tuba, vannituba, ruumi, kus pesu pesta. Selgus, et vannituba on korterist eraldiseisev üksus, mille juurde jõudmiseks tuleb kasutada kahte võtit - esiteks seda, millega toast välja saada, ja siis seda, millega vannituppa pääseda. Tema lahkus lubas mulle ühe tooli, mille peal istuda (aga ainult senikaua, kuni ma endale mööbli saan) ja kuna ma enda mentoriga laupäeval ei saanud kokku saada, siis tundus mõte põrandal magamisest ikkagi väga karm.
Pole küll minu tuba, aga sama hotell. Väga mõnus oli!
Pika otsingu tulemusena leidsin hotelli Oasia, mille öö maksis 130 eurot, aga seal oli internet ja pehme voodi, mis osutusid erakordselt lohutavaiks. Hinna sees oli ka hommikusöök, millest ma viimast lihtsalt ei osanud võtta, sest ma ei saanud isegi juustu viilutamisega hakkama! Aga kõhu sain täis ja õnnestus isegi kohvi juua.
Minu mentor Ditte on Aarhusi kõige toredam inimene! Ma arvan, et ilma temata oleks ma juba ammu enda asjad kokku pakkinud ja tagasi Eestis olnud. Temaga käisime IKEAs asju ostmas ning muuseas aitas ta mul ka kõik asjad koju vedada nii, et ma ei pidanudki peale maksma. Samuti aitas ta mul lepingut tõlkida, elamisloa taotlust vormistada ja muid kooliga seotud küsimusi lahendada.
Mentor Ditte.
Ta teadis mulle rääkida Taani bürokraatiast ja korteriomanikest, kes iga hinna eest otsivad seinadelt või põrandatelt mingeid kriime, et makstud deposiit täies ulatuses endale saada. Nii ma veetsingi õhtu põrandat küürides. Jäädvustasin kõike, mis vähegi kahtlust äratas. Korteriomanik minus erilist usaldust ei äratanud ja kogu aeg oli tunne, et ma ei tohiks vist eriti midagi liigutada ja jumal hoidku selle eest, kui ma tõepoolest midagi peaksin ära lõhkuma või mõne kriimu kuskile tekitama.
Lõppkokkuvõttes sai tuba ikkagi suhteliselt hubane (arvestades seda, kui hubane saab üks valgete seinadega kajav keldrikorruse ruum olla). Miski mind selle juures häiris ja ma ei tundnud ennast seal üldse koduselt. Asjale lisas vürtsi juurde see, et lepingu kohaselt pidin ma vannituba üksi kasutama, aga ma tean, et seda kasutas ka keegi müstiline teine, kes vahel vetsu vee jooksma jättis.
Peagi sai mulle selgeks, et selles kohas ma elada ei suuda - eraldi kõigist ja kõigest. Palusin koolilt abi, et mulle mõni ühikakoht leida. Ja nad tegid seda! Pärast nädalat ja ühte päeva kolisin enda uude kohta sisse, mis mulle väga meeldib. Inimesed on ümberringi, tuba on sisustatud, vaip on maas - mul on oma vannituba! Inimesi kohtan nii kuidas juhtub, aga nad tunduvad kõik mõistlikud olevat. Elutuba ja kööki koristame graafiku alusel..
Andsin juba üleeile võtmed vanale omanikule tagasi, et uus üürnik saaks sisse kolida. Ta lubas korteri ära koristada ja mulle selle kohta arve esitada. Eks siis näib, kui kõvasti ma seda tuba tröökasin. Kõige tähtsam on see, et oma uue koduga olen ma väga rahul!
Det Jyske Musikkonservatorium
Trepid koolis (tagataustal The Beatles).
I nädalal alustati workshopidega, et uued õpilased vanu olijaid tundma saaksid ja et ühist tegevust oleks. Ise sattusin õppima mehhiklase Francisco juurde - teemaks overtone singing. See on see, mida kõik põlised mongoollased teha mõistavad. Teine projekt oli "Sounds of Norway and Finland", kus üks soomlanna ja norralanna enda loomingut bigbändi ja koori saatel esitasid. Muusikafestivali raames said kõik juba I nädalal esineda. Ma arvan, et ma pole kunagi ühe nädalaga nii palju uusi tutvusi saanud. Ja välismaal tuleb see suhtlemine palju paremini välja kui Eestis, võta siis näpust.
Inimesed on kõik väga toredad ja sõbralikud. Kõik tunnevad kõiki, naeratavad ja teretavad lahkesti. Vaatamata sellele elan aga endiselt suure mulli sees. Taani keel on lihtsalt täiesti võimatu!
Lihtsalt mõnus koht, kus õpilased saavad aega veetmas käia.
Kool ise on väga tore ja eelkõige praktilisele tööle orienteeritud. Kindlasti saab mul põnev olema, sest ümberringi on väga palju häid muusikuid! Bänditund on ajuderagistamine - Butch ja tema teadmised ületavad igasuguse inimliku piiri. Ma pole elus kahe tunniga nii palju uut teada saanud kui sel kolmapäeval tema tunnis. Arranžeerimist õpin legendaarse Chappe käe all. Ja palju muudki - arvan, et siinkohal pole loetelu jätkamisel mõtet. Ma juba väga ootan uut nädalat. Loodan, et sellest saab üks arendav aasta, sest aega harjutamiseks on väga palju. Ja kooli ei suleta õpilaste jaoks kunagi - ma võin ka kell kaks öösel sinna minna ja harjutada. Tean, et mõni international student, kes pole veel elukohta leidnud, ööbibki seal.
Täna kohtasin ka kahte eestlast - Karolina ja Sulo. Olen inglise keelega juba nii harjunud, et vahelduseks eesti keelt rääkida oli päris värskendav.
Linn on küll silmale ilus vaadata!
Üks vanemaid tänavaid Aarhusis.
Minu uued sõbrad Laura ja Ida.
Ida, kes oma noormehele kindaid koob.
Koduigatsus on mul kahtlemata suur, aga pidev tegutsemine hoiab kurvad mõtted eemal. Aitäh teile, et te minu vastu huvi tunnete ja räägime teine kordki! Loodan, et need sündmused ei jää minu viimasteks põnevateks asjadeks siin Aarhusis. :)
