Alustasin enda reisi Aarhusi rongijaamast kell 1.49 ööl vastu neljapäeva Kopenhaageni lennujaama poole. Võite ju ette kujutada, et rongis magamine pole just kuigi mugav ja mitte üldse täiuslik. Eriti kui vahepeal toimub mingi action, millest sa püüad aru saada, aga ei saa, sest ei mõista kohalikku keelt. Nii palju saan ma rääkida, et inimesed kõndisid mööda vahekäiku edasi-tagasi, mõned neist inspekteerisid kahtlustavalt istepinke ja türgipärastele noormeestele kutsuti politsei. Aga mis täpsemalt juhtus, seda ma teada ei saanud, sest polnud lihtsalt piisavalt julge, et teiste käest uurima hakata.
Niisiis jäi öö väga lühikeseks ning hommikul kell 6 lennujaama jõudes olin õnnelik, et kodust lahutas mind veel vaid paar tundi.
Tegin esimest korda tutvust self check-in automaatidega, mis esialgu tundusid küll maru ebaloogilised, aga kui asja käppa sain, siis nii ebaloogiline see enam ei olnudki. Piletid käes, läksin pagasit ära andma ja edasi juba läbi turvakontrolli enda värava taha istuma.
Ekraanilt vaatasin ikka mitu korda, et ma õige värava taha istuks - selleks oli värav A20.
Ma olin selle õige värava taga juba poolteist tundi enne lennu väljumist. Nägin ka Norwegian airlinesi lennukit seal lähedal ja olin nii kindel, et kell 8 saan hakata lennukile minema. Aeg muudkui lendas ja kell oli juba 8.20. Tõepoolest oleks ma pidanud juba ammu mõtlema, et miks küll need uksed juba avatud pole, aga teadsin, et see poleks ju esimene kord, kui lennud natuke hilinevad. Aga kui värav A20st hakkas pealeminek lennule, mis viis Stockholmi asemel Ateenasse, sain aru, et asi pole õige ja et mina istusin sootuks vale ukse taga.
Ühtäkki oli uni kadunud ja jalad väledamad kui ei kunagi varem. Kiirelt otsisin ekraanilt õige värava A23 ja jooksin sinna.. aga mis teha - kui lennuk juba liigub, siis pole pealesaamine enam üldse võimalik.
Ma olen täiesti kindel, et nad teatasid värava muutmisest mitmeid kordi läbi kõlarite ja kindlasti hüüdsid välja ka minu nime (võib-olla mitte kõige perfektsema hääldusega), aga ma olin juba mõtetes sealt A20 väravast läbi kõndinud ja ilmselgelt ei kuulnud enam midagi, mis minu ümber toimus.
Käisin siis erinevate inimestega rääkimas.
Esiteks, sain teada, et kui mind ennast lennukis pole, siis ei saadeta ka minu pagasit lennule. Nii ei pidanud mu isa Riiga minu kotile järgi sõitma ja sain selle juba Kopenhaagenis enda kätte.
Teiseks sain teada, et kui ma ostan pileti Eesti saidilt, siis ei õnnestu piletikontoril pileteid ümber vahetada ja ainuke võimalus koju saada on uus pilet osta.
Kolmandaks sain teada, et minu pangakaardiga pole võimalik selliseid tehinguid teha nagu uue lennupileti ostmine või pangast raha väljavõtmine. Õnneks leidus seal rahaautomaat, kust sain võtta sularaha, et uus pilet osta.
Just nii - ma ostsin uue pileti Kopenhaagenist Tallinna, mis maksis 250 eurot. Ja see kõik enese suure lolluse ja ettevaatamatuse pärast.
Aga mis ei tapa, teeb tugevamaks - ja kes teab, milleks see kõik hea oli. Eestis ootas mind juba minu pere ja siin ma nüüd olen - Alavuti talus, kirjutan seda toredat seika enda reisist, kõht täis ja meel hea.
Nüüd on juba selline tunne, nagu ma polekski kunagi Taanis käinud, nagu ma polekski kunagi lennukist maha jäänud, sest Eestis on ju kõik vanaviisi ja täpselt sama moodi kui siis, kui ma siit ära läksin. Tundub, nagu ma oleks lihtsalt üht unenägu näinud. Aga küll ma 3 nädala pärast jälle reaalsusesse tagasi lähen. Seni aga loodan teid kõiki näha ja toredalt aega veeta!
Kui kohtume, siis kirjutame pikemalt!
