 |
| Nad endiselt ei oska copy&paste tehnikat.. |
Nonii, nonii. Ütleme, et küllalt on aega möödas sellest, mil viimati teile kirjutasin. Ja lugedes seda eelmist lauset, tuleb tõdeda, et eesti keeles lause ülesehitamine on ikka päris keerukaks muutunud. Kohati tundub, nagu mu emakeel oleks vene keel, mitte eesti keel.
Aga mis siis viimasel ajal toimunud on.. 6. aprillil sain esineda RAMA festivalil. Hull üritus, kus hommikust õhtuni on kontserdid igas saalis ja mitu korraga. Mul oli au esineda nö teatrikohvikus. Mul sellest üritusest kahjuks ühtegi pilti pole.. ma ei teagi, miks ma nii laisk olin, aga see-eest olen kogemuse võrra jälle rikkam. Esinesime seekord triona (bass+kitarr) ja tuleb tõdeda, et ilma trummarita on ikka väga keeruline energiat üleval hoida. Aga järgmine kord ma juba tean, mida paremini teha.
Pärast seda olen ühest enda loost "Etüüd nr 4" keelpillikvartetile arranžeeringut kirjutanud.. ja ausalt.. Ma ei saa sellest ikka mitte midagi aru. Bigbändile oli kordades lihtsam kirjutada. Aga mis ei tapa, teeb tugevaks, ja nüüd ongi teisipäeval kontsert ootamas. Meil on vist kuskil 10 arranžeerijat ja kõik on stiililt nii erinevad, et see kontsert saab kindlasti väga põnev olema.
Samal ajal käivad proovid ühe kooriga. See on mu armsa sõbra Nadja bakalaureuse-projekt. Hullud laulud taani, rootsi ja kõikides muudes keeltes, mis mulle täiesti võõrad on, aga väga lahe ettevõtmine. 14. mail tuleb kontsert kuskil tuulises kohas, Aarhusist mõnekümne kilomeetri kaugusel. Ootan huviga. Mulle on antud au laulda "Mu isamaa on minu arm", sest nad on ikka väga lummatud eesti koorimuusikast.
Nadja õpetaja oli ka ühel päeval meil proovis teda hindamas, samal päeval, kui ma neile selle laulu ette kandsin. Ta oli väga vaimustuses ja rääkis Nadjale, et ehk on võimalik mind kuidagi kuskile kirikusse esinema saada.. Eks ma siis nüüd ootan kutset.. See oleks ikka väga tore. :)
Muidu on meil juba kevad peaaegu käes. Muru on rohelisem kui ei kunagi varem, lilled õitsevad, aga puud pole veel lehtes ja tuul on endiselt karge. Samas lund pole enam ammu ja vihma ka juba sajab. Ehk läheb varsti kõik hästi roheliseks ja tuleks siis veel see äikesetorm ka, et saaks juba väljas piknikku pidada ja maas istuda.
 |
| Üks vahva kutsu, kes pidi kõik kaikad, mis talle visati, korraga suhu haarama. |
 |
| Lehed juba piiluvad.. |
 |
| Üks hing läks metsa enda maalima.. |
 |
| Kärudega memmed, jalutuskepid toeks, tänavasildid, mida välja ei loe. Ei.. sealt ma ei lähe - kuri koer - mu koduteel.. |
 |
| Tolmune tänav, märg veest. Puhtaks pühkis kõnniteed abivalmis naabrimees mu koduteel.. |
 |
| Emme, ma arvan, et maal võiks ka kuskil selline põõsas kasvada, mis kevadel niimoodi kollaselt õitseb. |
Ja lõpetuseks veel lugu sellest, kuidas esimest korda väiksesse rattaõnnetusse sattusin. Olgu kohe alguses öeldud, et kõik on korras ja keegi minu pärast muretsema ei pea. Pääsesin vaid väikse ehmatuse ja ühe sinikaga.
Lugu oli selline, et ma kiirustasin kooriproovi, sest olin juba 5 minutit hiljaks jäänud, seega oli sees keskmisest suurem kiirus. Äkitselt pööras rattateele risti ette üks auto, mille roolis istus vanem meesterahvas, kes proovis maja alla parkida. Ta tegi seda aga oodatust kauem, nii et mina jõudsin enne autoni, kui tema eest ära sõitis. Mul oli otsustamiseks aega 2 sekundit: a) kas sõita autosse sisse; b) pöörata vasakult mööda (mis tähendanuks, et oht oleks autodele ette sõita) või c) pöörata paremale, pidurdada jalg vastu maad (sest käik oli nii suur, et pidurid ei toiminud nii kiiresti kui oleks vaja olnud) ja võib-olla sõita sisse ühe söögikoha aknasse. Mõeldud-tehtud (mitte, et mul väga palju aega oleks olnud kaaluda) - valisin kolmanda variandi. See kõik juhtus nii kiiresti, et ma ei saanud arugi. Igatahes lõpetasin pauguga selle söögikoha aknas, mis õnneks ei purunenud. Ratas on terve, ise olen terve (ainult 1 sinikas) ja olen nüüd 10 korda ettevaatlikum igasuguste ristmike juures.. Ka nende pisikeste parklate juures. Arvan, et see oli üks väga õpetlik ja õnnelik õnnetus. Ainuke asi, mis nüüd katki on, on minu uus jalanõu, aga see on kõik tühine selle kõrval, mis oleks võinud juhtuda. Olen õnnelik, et seekord läks nii.. Ja edaspidi tean, et tuleb tähelepanelikum olla.
Aga et mitte nii traagilistes toonides lõpetada, siis soovin nüüd teile kõigile palju päikest ja kaunist kevadet. Ja kõik mu kaheteistkümnendikud - head põrumist! Ärge siis sõna "väga" nii palju igas lõigus kasutage, nagu mina seda seekord tegin. :)
Ja 9. kuni 13. mai olen taas Eestis. Tallinnasse seekord ei jõua, aga Tartus käin ikka korra ära. Loodan teid näha!
Kui kohtume, siis kirjutame pikemalt.
