Igapäevaelu

Viimased päevad olen veetnud töötähe all. Eks ma püüan siin kõvasti harjutada ja ikka väga hoolas olla, et kõik korralikult ja õigeks ajaks tehtud saaks.

Kokku on mul seitse tundi nädalas, mida pole palju, aga on piisavalt, et iga päev tegevust jätkuks. 
Nädal hakkab pihta kell 8.30 "kõrvatreeninguga", mida ei anna küll samale pulgale panna Eesti solfedžoga, aga vahelduseks ongi tore kõrvu mitte nii kõvasti treenida. Õpetaja on muhe - laseb iga kord kellelgi hommikusöögi tundi kaasa tuua, et siis kõik kõhu saiast ja šokolaadist täis saaksid süüa. 
Teisipäev on mul kõige pingelisem. Algab kell 8.00 arranžeerimisega, mis on sügavalt seotud pedagoogikaga. Niisiis alustan ma enda pedagoogikarjääri Taanis! Igaüks (ma arvan, et meid on 15) pidi tooma kaasa ühe kolmehäälse arranžeeringu tuntud loost, mida hakkame uuel nädalal gümnaasiumiõpilastele selgeks õpetama. Ma olen natukene hirmul, aga mu rühmas on kaks väga toredat noormeest, kes kindlasti aitavad mind hädast välja, kui ma ikka omadega väga võsas olen. 
Edasi tuleb II arranžeerimine, mis on esimesest mitu korda põnevam. Teen juba oma esimesi katsetusi neljahäälse puhkpilliseade kirjutamises. Edasi liigume järjest suuremate väljakutsete suunas, kuni lõpuks hakkavad valmima minu oopused bigbändile! Ootan seda juba päris huviga. 
Ja minu erialatund on erakordne. Õpetaja pakatab sellisest positiivsusest ja kuivõrd abivalmis, andekas ja toetav ta on! Üheskoos asusime laulukirjutamise kallale, mis saabki olema selle aasta suurprojekte - panna Karmen lõpuks ometi laule kirjutama. Ja ta tegelikult saab sellega juba päris edukalt hakkama. Iga kord tema juurest ära minnes on mul hunnik tööd märkmiku vahel kirjas ja hea tuju tagataskus kaasas.
Kolmapäev hakkab pihta kell 9.30 tunniga "rotation", mis näeb välja järgmiselt: meid on seal neli õpilast (2 trummarit, 1 klaverimängija ja mina) + õpetaja. Tunni eesmärk on see, et panna õpilane mängima seda, mis pole ta I pill. Näiteks mina olen nüüd Mrs Bass. Eile sain innustunud mängimisest ja raskest tööst endale näpu otsa villi. Mängime peamiselt siiski ühel/kahel akordil põhinevaid lugusid, aga see kõik on väga fun!
Järgneb ansambel, mis on selline ajuderagistamine, mida ma varem muusikat õppides kohanud pole. Õpetaja on lihtsalt elutarkusest pakatav ja ta omab väga huvitavaid vaateid muusikale üleüldises mõttes. Ta on muidugi väga impulsiivne ja ütleb vahepeal imelikke asju, aga see kool, mis ma tema juurest saan, on tõepoolest hindamatu. "So, next time everybody have to bring some shit, then we're gonna play that shit and we're gonna play the crap out of it!" 

Ja siis õhtuti ja nädalavahetuseti saame sõpradega kokku ja "pidämme hauskaa"! Ma olen siin selle kolme nädala jooksul rohkem väljas käinud kui nelja aasta jooksul Eestis (vist hakkasin ka lõpuks normaalseks tudengiks). Kuna ma harjutan sageli samas klassireas koos klassikaliste trompetimängijatega, siis juhtus nii, et saingi mõnega tuttavaks, kes mind tutvustasid teistele ja nõnda on mul klassikalises osakonnas juba päris palju sõpru. Üks klarnetimängija sai elama minu endisesse korterisse (ma küll tunnen talle natuke kaasa, aga samas olen tema üle väga õnnelik, et ta ei pea enam kuue hispaanlasega tuba jagama). Igatahes on see üks paras punt! Igal kolmapäeval käib üks itaallane karaoket laulmas, kuhu mind ka üks kord kaasa veeti.. ja uskuge või mitte - ta laulab nii hästi, et tema hääl varjutab ka kuulsaid popstaare.
Siis oli meil pidu koos teiste rahvusvaheliste tudengitega, mis polnudki niivõrd pidu, kuivõrd lihtsalt mõnus koosviibimine. Kuulasime head muusikat, sõime (minu toodud) küpsiseid ja rääkisime juttu. Ja lihtsalt selleks, et näidata, kuivõrd toredad on taanlased, jutustan ma teile järgmise loo. Läksin mina siis pärast seda pidu tipa-tapa bussipeatusesse, mis oli juba omaette katsumus, sest peole sõitsin ma bussiga ja tagasi kesklinna minna jalgsi oli päris huvitav. Aga sinna ma lõpuks jõudsin! Ootasin kümmekond minutit ja siis tuleb minu buss (mis käib öösiti korra 1,5 tunni jooksul), mis juhtumisi seekord seal peatuses otsustas mitte peatuda. Nii ma siis olin seal õnnetult keset öist melu ja mõtlesin, et kuidas ma nüüd koju saan (sest 8 km kõndida tundus ikkagi väga trööstitu). Siis ma otsustasin ühega juttu teha, kes samuti samast bussist maha oli jäänud, et miks see buss küll ei peatunud? Ta ütles, et tal pole õrna aimugi ja tellis takso. Sain temaga põhimõtteliselt koduni välja. Ise ei pidanud sentigi maksma ja sain lisaks sellele tuttavaks inimesega, kes juhtumisi töötab linna suurimas kontserdikohas. 

Lisaks suurematele kogunemistele olen käinud ka niisama mõne juures. Näiteks, Ida kutsus üks päev pannkooke tegema (tema muidugi tegi ja mina rõõmsalt vaatasin pealt). Maitsesid tõesti hästi ja üks pühapäeva õhtu oli taas sisustatud!

Sabrina

Ühel õhtul käisin Sabrina juures, kes on lihtsalt minu päike igas päevas - viiulimängija Austriast. Ta aitab mind kõiges ja on lihtsalt väga hea sõber. Kirjutasime just paar päeva tagasi koos laulu, millele tema sõnu aitas teha. Temaga on hea rääkida, sest me oleme samal lainel, sama vanad, samas situatsioonis. Igatahes, otsustasime me korraldada ühe söögitegemise ja veiniõhtu. Idee oli teha kartuliputru aedviljadega, mis aga kujunes lihtsalt kartulikuubikuteks aedviljadega. Ma ise arvan, et me oleks pidanud kartuleid natuke kauem keetma.. 
Kuna Thomasel polnud ka seekord midagi targemat teha, siis otsustasime ka tema endale seltsi kutsuda, mis osutus päris heaks ideeks. Ta on klaverimängijast norrakas, kes on väga andekas ja väga tore. Nii me seal kolmekesi nautisimegi õhtut üksteise seltsis ja lõpuks ka jämmisime pisut. Sellest õhtust on mul video (kusjuures ei saa ma mainimata jätta, et Sabrina korter on lihtsalt täiesti uskumatult vinge, kui välja arvata see, et kõik puit ja vähegi naturaalne oli valge värviga ära pläkerdatud).

Sabrina & Thomas

Lõpetuseks veel natuke pildimaterjali.

Miski tore toode, mille ma vorstiletist leidsin.

Sabrina megavinge tuba.

Vaade kooli katuselt.

Minu parim sõber Tiku.

Mul on olnud väga tore! Loodan, et asi läheb ainult paremuse suunas. Kui kohtume, siis kirjutame pikemalt!

Uue kooliaasta algus Aarhusis

Tere, kallid sõbrad, tuttavad ja ka kõik teised, kes ühel või teisel põhjusel satuvad minu uut blogi lugema. Ma vabandan, et sellega nii kaua aega läks (lausa 2 nädalat), aga siin ma nüüd olen - enda hubases ühikatoas koos kiire internetiühendusega. 

Esimene postitus tuleb kindlasti oodatust pikem ja kellel huvi lugeda ei ole, siis kindlasti on siin ka ilusat pildimaterjali mida vaadata.

Teekond Aarhusi algas 25. augusti varahommikul Tallinna lennujaamas, kus mind koheselt rajalt maha tõmmati, sest mu kotis oli üks kahtlust äratav vidin (suupill), mille tuvastamiseks pidin turvatöötaja sajatuste saatel kõik asjad kotist välja tõstma. Vähemalt viis see mõtted kodumaaga hüvastijätmiselt mujale. Lend oli väga tore - meile pakuti lausa muffineid šokolaaditükkidega! Kokkuvõttes jõudsin ma kahe lennuga Aarhusi sama kiiresti kui mu vanemad autoga Lõuna-Eestisse.


Nii ma siis kolisin Aarhusi lennujaamas enda kottidega bussile, ise ootusärevusest tulvil, et milline mu uus kodu küll välja näeb ja kuidas seal kõik olema hakkab. Ilmselgelt ei võtnud ma liiga tõsiselt asjaolu, et mu uus elukoht täiesti tühi oli. 

Maja juurde jõudes püüdsin korteriomanikku kätte saada, et teavitada enda olemasolust. Tema aga arvas, et targem on mitte vastata (ilmselgelt oli tal paremat tegemist), mispeale ma juba päris nõutu olin. Helistasin talle mitmeid kordi veel, kuni nägin allkorrusel mingisugust liikumist. Selgus, et see oli korteriomanik ise. Tundsin hetkelist kergendust, kuni tema esimeste sõnadeni, mis manitsesid mind mitte nii palju kordi järjest helistama, sest see pidavat väga häiriv olema. Aga ma olin ju jumala üksi keset võõrast linna! Kust ma pidin teadma, et ta mind ära ei unustanud. Ta oleks võinud ju sama hästi juba I korral vastu võtta ja öelda, et näeme kell 11. Väga hea algus uuele tutvusele. 

Ta näitas mulle tuba, vannituba, ruumi, kus pesu pesta. Selgus, et vannituba on korterist eraldiseisev üksus, mille juurde jõudmiseks tuleb kasutada kahte võtit - esiteks seda, millega toast välja saada, ja siis seda, millega vannituppa pääseda.
Tema lahkus lubas mulle ühe tooli, mille peal istuda (aga ainult senikaua, kuni ma endale mööbli saan) ja kuna ma enda mentoriga laupäeval ei saanud kokku saada, siis tundus mõte põrandal magamisest ikkagi väga karm. 

Pole küll minu tuba, aga sama hotell. Väga mõnus oli!

Pika otsingu tulemusena leidsin hotelli Oasia, mille öö maksis 130 eurot, aga seal oli internet ja pehme voodi, mis osutusid erakordselt lohutavaiks. Hinna sees oli ka hommikusöök, millest ma viimast lihtsalt ei osanud võtta, sest ma ei saanud isegi juustu viilutamisega hakkama! Aga kõhu sain täis ja õnnestus isegi kohvi juua.



Minu mentor Ditte on Aarhusi kõige toredam inimene! Ma arvan, et ilma temata oleks ma juba ammu enda asjad kokku pakkinud ja tagasi Eestis olnud. Temaga käisime IKEAs asju ostmas ning muuseas aitas ta mul ka kõik asjad koju vedada nii, et ma ei pidanudki peale maksma. Samuti aitas ta mul lepingut tõlkida, elamisloa taotlust vormistada ja muid kooliga seotud küsimusi lahendada.

Mentor Ditte.

Ta teadis mulle rääkida Taani bürokraatiast ja korteriomanikest, kes iga hinna eest otsivad seinadelt või põrandatelt mingeid kriime, et makstud deposiit täies ulatuses endale saada. Nii ma veetsingi õhtu põrandat küürides. Jäädvustasin kõike, mis vähegi kahtlust äratas. Korteriomanik minus erilist usaldust ei äratanud ja kogu aeg oli tunne, et ma ei tohiks vist eriti midagi liigutada ja jumal hoidku selle eest, kui ma tõepoolest midagi peaksin ära lõhkuma või mõne kriimu kuskile tekitama.

Lõppkokkuvõttes sai tuba ikkagi suhteliselt hubane (arvestades seda, kui hubane saab üks valgete seinadega kajav keldrikorruse ruum olla). Miski mind selle juures häiris ja ma ei tundnud ennast seal üldse koduselt. Asjale lisas vürtsi juurde see, et lepingu kohaselt pidin ma vannituba üksi kasutama, aga ma tean, et seda kasutas ka keegi müstiline teine, kes vahel vetsu vee jooksma jättis. 

Peagi sai mulle selgeks, et selles kohas ma elada ei suuda - eraldi kõigist ja kõigest. Palusin koolilt abi, et mulle mõni ühikakoht leida. Ja nad tegid seda! Pärast nädalat ja ühte päeva kolisin enda uude kohta sisse, mis mulle väga meeldib. Inimesed on ümberringi, tuba on sisustatud, vaip on maas - mul on oma vannituba! Inimesi kohtan nii kuidas juhtub, aga nad tunduvad kõik mõistlikud olevat. Elutuba ja kööki koristame graafiku alusel.. 

Andsin juba üleeile võtmed vanale omanikule tagasi, et uus üürnik saaks sisse kolida. Ta lubas korteri ära koristada ja mulle selle kohta arve esitada. Eks siis näib, kui kõvasti ma seda tuba tröökasin. Kõige tähtsam on see, et oma uue koduga olen ma väga rahul!


Det Jyske Musikkonservatorium 

Trepid koolis (tagataustal The Beatles).

I nädalal alustati workshopidega, et uued õpilased vanu olijaid tundma saaksid ja et ühist tegevust oleks. Ise sattusin õppima mehhiklase Francisco juurde - teemaks overtone singing. See on see, mida kõik põlised mongoollased teha mõistavad. Teine projekt oli "Sounds of Norway and Finland", kus üks soomlanna ja norralanna enda loomingut bigbändi ja koori saatel esitasid. Muusikafestivali raames said kõik juba I nädalal esineda. 
Ma arvan, et ma pole kunagi ühe nädalaga nii palju uusi tutvusi saanud. Ja välismaal tuleb see suhtlemine palju paremini välja kui Eestis, võta siis näpust.

Inimesed on kõik väga toredad ja sõbralikud. Kõik tunnevad kõiki, naeratavad ja teretavad lahkesti. Vaatamata sellele elan aga endiselt suure mulli sees. Taani keel on lihtsalt täiesti võimatu! 

Lihtsalt mõnus koht, kus õpilased saavad aega veetmas käia.

Kool ise on väga tore ja eelkõige praktilisele tööle orienteeritud. Kindlasti saab mul põnev olema, sest ümberringi on väga palju häid muusikuid! 
Bänditund on ajuderagistamine - Butch ja tema teadmised ületavad igasuguse inimliku piiri. Ma pole elus kahe tunniga nii palju uut teada saanud kui sel kolmapäeval tema tunnis.
Arranžeerimist õpin legendaarse Chappe käe all. Ja palju muudki - arvan, et siinkohal pole loetelu jätkamisel mõtet. Ma juba väga ootan uut nädalat. Loodan, et sellest saab üks arendav aasta, sest aega harjutamiseks on väga palju. Ja kooli ei suleta õpilaste jaoks kunagi - ma võin ka kell kaks öösel sinna minna ja harjutada. Tean, et mõni international student, kes pole veel elukohta leidnud, ööbibki seal.

Täna kohtasin ka kahte eestlast - Karolina ja Sulo. Olen inglise keelega juba nii harjunud, et vahelduseks eesti keelt rääkida oli päris värskendav.

Linn on küll silmale ilus vaadata!

Üks vanemaid tänavaid Aarhusis.

Minu uued sõbrad Laura ja Ida.

Ida, kes oma noormehele kindaid koob.

Koduigatsus on mul kahtlemata suur, aga pidev tegutsemine hoiab kurvad mõtted eemal. Aitäh teile, et te minu vastu huvi tunnete ja räägime teine kordki! Loodan, et need sündmused ei jää minu viimasteks põnevateks asjadeks siin Aarhusis. :)