Kaua tehtud, kaunikene..

Olgu. Täna ongi SEE päev. Mul on kõvasti pilte ja informatsiooni, mida pole teiega juba tükk aega jaganud. Endalgi hakkab juba vaikselt ununema, mida põnevat tehtud sai.

Alustame siis sealt, kus pooleli jäin. Suvi tuli Aarhusi ja koos suvega ka baka-kontserdid, kus mina muidugi rõõmsalt kaasa laulsin. Juunikuu keskpaik oligi üks suur proovide tegemine, kontsertide külastamine ja taustalaulmine. Kedagi minu laulmine eksamil läbi ei kukutanud - hea meel sellestki. 

19. juunil sain laulda Aarhusi toomkirikus "Mu isamaa on minu arm". See oli ilmselt mu eelmise õppeaasta kõige võimsam kogemus. Kirik oli rahvast täis ja tunne nii hea. Iga heli kajas veel kaheksa sekundit kõrgete lagede all..

Järgmisel päeval, kui bussiga sõitsin, tuli üks tädi ligi ja kiitis ilusa laulmise eest. Nii et tundub, et jäin vähemalt mõnele neist silma.

Chico

Chico baka-kontsert

Venla baka-kontsert

Aarhusi toomkirik

Tagasihoidlik jaanituli

Aga siis, 21. juunil, tuli kojusõit. Ja kes siis seda lugu ei teaks, et ma ühe õppeaasta jooksul suutsin kaks korda lennukist maha jääda. Nii ta oli. Õige linnaliinibuss jäi tulemata, õige rong jäi püüdmata ja õigele lennule jäin seetõttu hiljaks. Aga see oligi hea võimalus enda õpetamise eest teenitud 1000 krooni kohe uuele piletile kulutada. Koju jõudsin küll oodatust natuke hiljem, aga see-eest sai seekord jaanituli pimedas süüdatud.

Juulikuus sain ma taaskord Kokkolasse, et mõned The Race'i lood linti laulda. Ma sain aru, et nad tahavad seda muusikali müüma hakata ja selleks on häid lindistusi vaja. Saime taaskord Siimuga vanu aegu meenutada ja Villa Elbas merd ja maitsvaid hommikusööke nautida. Alf, Mika ja Isa on endiselt toredad ja positiivsed ning Linnusperä Jazzhouse kõige hubasem koht, kus muusikat teha. Nüüd ma siis ootan tagasikutset, et ülejäänud laulud linti laulda. Ehk saab sel aastal ka oma traditsioonilise Kokkola-tripi ette võtta.

Sellele järgnes pikk ja soe puhkus maal. Ega ma ei mäletagi, et ma seal midagi erilist teinud oleks.. kastsin lilli ja jalutasin koeri. Aga kodu on ju ikka kõige parem koht, kus olla. 

Kolm maiasmokka

Metsa seenele..

Kohustuslik pilt Ronniga

Augusti alguses sõitsingi tagasi Taani. Mõtlesin, et saan välismaal 20-aastaseks. Saingi. Nüüd olen juba pool aastat nii vana olnud ja polegi sellest midagi hullu juhtunud. 

Aga siin oli ka soe. Praegu selles jahedas toas istudes ei mäletagi, kuidas suvel see sama tuba nagu saun oli. Ja mulle ikka veel meeldib siin elada. Arvan, et nii mõnigi oleks siit juba ammu ära kolinud, aga siin on piisavalt loodust, palju inimesi ja siin on vaikne. Isegi autod ei sõida.

Augusti lõpus läksin väiksele Taani-tripile. Olin nädal aega sõidus, käisin põhjas ja läänes. Esmalt koos Fanny ja tema kahe sõbraga Skagenis ja siis Almariga Esbjergis, Fanø ja Rømø saarel ning Ribes. 

Ratastega Skagenisse. Ööbisime kämpingus 12 km kaugusel linnast

Skagenile iseloomulikud majad

Skagen on kuulus kala poolest. Samas, enamused restoranid serveerivad ikka kuskilt sisseostetud kala. Ja siis turistid muudkui ostavad ja kiidavad..

Skagen on Taani kõige põhjapoolsem linn ning selle tipus löövad Põhjameri ja Läänemeri omavahel kokku. See koht oli kuulus oma eriliste värvide ja puutumata looduse poolest ning seetõttu ülipopulaarne 19. sajandi lõpu kunstnike seas. 

Teel Taani lõppu

Pildi peal ei ole hästi aru saada, kuidas need lained liiguvad. Tormisema ilmaga oleks ilmselt paremad pildid saanud.

Rannajoont kaunistavad II maailmasõja aegsed punkrid

Järgmine kuulus vaatamisväärsus Skageni lähedal on kirik, mis on liiva alla mattunud. Lähemal uurimisel muidugi selgus, et ainuke asi, mis kirikust alles on jäetud, on kiriku torn. Ülejäänu oli maha lõhutud.. see tekitas väikest pettumust. 

Den tilsandede kirke

Meie tagasihoidlik seltskond

Lääne-Taani punker

Fanø on imearmas saar. Pea kõikide majade kohal on rookatused ning tundub, justkui oleks kuskile muinasjutulinna sattunud. Jõudsime sinna kahjuks liiga hilja. Taanile kohaselt olid kõik kohad juba varakult suletud.

Ribe on vanim Taani linn. Kitsad tänavad ja vanad hooned.

Rømø saarel asub Taani kõige suurem rand. Ja tõesti.. seal küll tundus hetkeks, et ma olen kuskile lõunamaale sattunud. Liivarand koos eriti sinise veega. Mõnus koht, kus tripp lõpetada. 

Ja tagasi Aarhusis hakkaski juba kool pihta. Seekordsel festivalinädalal said kõik lauljad kooris laulda. Eks ta väheke pikk ja igav protsess oli, sest mina ju ei kogenud enam midagi uut - mul olid kõik süsteemid ja inimesed juba teada. Aga põnev oli jälgida seda uute tulijate vaimu, kuidas kõik ennast kehtestada püüdsid ning näitasid, milleks nad võimelised on. 

Festivalinädala kõige vingem kontsert. Ma olen ka seal taga lauljate seas..

Avasin sügisel ka ühe jazzjami. Bändis oli inimesi, keda ma tol korral ei teadnudki ja kes tänasel päeval on minu parimad sõbrad ja bändikaaslased.

Sügisvaheajal käisin kodus. Nädal aega sügiseses Eestis koos ema-isa ja armsate koertega. Pärast kahekuulist eemalolekut oli selline patareide laadimine päris mõnus.

Tõeline imedemaa asub Alavutil

Robot-koer

Kapsavõtt

Taanis ootas mind projektinädal. Esimesel nädalal tegime bändiga proove ja teisel nädalal käisime tuuril. Tookord, kui uurisin, et millisesse bändi siis ennast kirja panna, ei tundunud nagu ükski eriti huvitav, välja arvatud üks trio, mis oli aga kinnine grupp. No, siis ma kirjutasin selle bändi trummarile ja küsisin, et kas nad äkki tahaksid mind endaga kampa võtta, et saaks trio asemel kvartett. Ja imekombel olid nad nõus. Kui proove tegime, siis selgus, et neile väga meeldisid mu ideed ja muusika, mis muutis selle nädala eriti toredaks. Mõelge, kui õudne oleks, kui kõik oleks seal vastu enda tahtmist mänginud. Andsime 4 kontserti ja siis teatasid nad mulle, et me registreerime ennast UngJazz (YouthJazz) võistlusele, mille tarbeks sai siis veel videogi tehtud. Homme hakkamegi intensiivselt proove tegema. Esineme veel kaks korda ja siis pühapäeval (9.02) asumegi võistlustulle veerandfinaalis. Hoidke pöidlaid! Bändi nimi on Frigga Feetless. Et kui paari aasta pärast maailma ära oleme vallutanud, siis teate, et mina laulan seal. Muide, sama bändiga on juba planeeritud kontserdid aprillikuusse ja lähiajal selgub, kas saame Aarhusi jazzfestivalile. Ja kõige toredam on see, et nad on mul nii vahvad poisid! Ainult rõõm on nendega mängida.

Eelmine proov - ilmselgelt energilises meeleolus.. vähemalt üks meist.

Korteri-kontsert

Tõestus, et Frigga Feetless tõepoolest seal osaleb!

Kontsert kakaobaaris

Link videole (Almar tegi):
http://vimeo.com/82002543

Ka sel aastal sain oma bigbändi arranžeeringuga hakkama. Proovid olid pikad, aga bänd mängis ikka väga hästi seekord. Käisime detsembris taaskord tuuril. Pakkisime asju autost saali ja saalist autosse, ööbisime mingis maru mõttetus ja külmas kohas, kust kõik endale hommikuks käheda kurgu said, aga seltskond oli vinge ja õhkkond palju sõbralikum kui eelmisel korral. Täiesti uskumatu tunne on kuulda oma kirjutatut live-esituses. Ja eks ta ole, et tuuril olles naerad ikka palju rohkem kui igapäevaselt koolis käies.
Muuseas õpetasin taanlasele ja hollandlasele, kuidas turakat mängida. Neile täiega meeldis see mäng!

Proov

Pärast viimast kontserti

Jah. Ja sõpradega on ka mõnus aega veeta. Sanjay käis külas! Ja lisaks sellele veel arvukad õhtusöögid Nadja pool (tema kurikuulsate suppidega) ja jõululõuna ühikas. Ja Callum sai ka lõplikult Taanist minema saadetud.. Oligi siia juba liiga kauaks pidama jäänud.

Lisaks veel mitmed kontserdid.
Esiteks soundpainting Ketil Duckerti ja Gustav Rasmusseni juhendamisel. Tõenäoliselt üks kõige põnevamaid projekte, milles mul on au olnud osaleda. Proovides harjutasime erinevad märke, mida dirigent näitas, ja kontserdi ajal improviseerisime nende märkide abil. Omamoodi free-impro, aga mitte päris. Dirigent kasutas meie ideid, et uusi lugusid kohapeal luua. Seda on keeruline kirjeldada, aga kindlasti oli see elamus nii muusikutele kui ka publikule, kes püüdis ära arvata, mida üks või teine märk tähendab.

Laulan Det Jyske Musikkonservatoriumi Vokalensemble'is. Sellega on igal neljapäeval proov, mis tähendab, et nüüd on iganädalaselt kaks tundi ranget noodist lugemist. Raskeks läheb asi siis, kui tuleb saksa, ladina või prantsuse keeles laulda. Mul pole nendest keeltest ja hääldusest aimugi. Aga eks ma siin vaikselt püüan hakkama saada. Ja esineme ka. Jõulude ajal laulsime toomkirikus ja nüüd jaanuaris ühes teises kirikus. Kaasaegne ja väljakutset pakkuv repertuaar.

Kontsert oma kvartetiga fairbaris, mille täitsa ise korraldasin esimest korda väljaspool kooli. Ma arvan, et 16. novembrile võib küll nüüd suurelt punase ringi ümber tõmmata. Publikut oli rohkem kui ootasin ning tundub, et nad jäid rahule. Oli küll selline tagasihoidlik 50-minutiline kontsert, aga see ilmselt ongi selline paras pikkus, et keegi ära ei väsiks. 
Esineme kindlasti veel ka aprillikuus RAMA festivali nädalal. Päris festivalile me seekord ei pääsenud.

Olen ka laulja Markuse bändis. Tema omalooming, mis kõlab väga hästi. Ja mul on hea meel, et ta mind endale lauljaks palus. Esineme ka RAMA festivalil 12. aprillil, nii et tookordne HQ kontserdikohvik polnud meie esimene ja viimane etteaste. 

Ma tean, et mind pildil pole. Aga kes see muu ikka pilti teeb kui mitte mina ise.

Ja lõpuks veel kontsert detsembrikuus, kus laulsin tausta. Aga see on märkimist väärt, kuna korraldajad (need kaks imearmast lauljat Venla ja Ann-Iren) nägid nii palju vaeva ja suutsid luua väga erilise õhkkonna selles tavalises kammermuusikasaalis. Venla bändis oli elektrilise kandle mängija. Tõepoolest - uskumatu instrument. Mida kõike sellega teha on võimalik. Ja kui sellel pillil mängida ka imelisi kompositsioone, siis kõlab see lihtsalt nii võimsalt. Mul oli vist kogu aeg pisar silmas, kui ma seda kuulsin. Kannel, trompet, trummid ja laul kõlavad omavahel ikka väga hästi kokku.

Jõulude ajal olin muidugi Eestis. Väheke lumevaene oli seekord, aga kõhu sai heast maitsvast verivorstist ja hapukapsast ikka täis. Traditsiooniliselt saime kuuse ikka oma metsast ja nägin ära ka kogu oma perekonna. Ma olen ilmselt ikka tõeline jõulude fänn. 

Päris jõuluvana

Sellised kurvad silmad saatsid autot, kui ma ära sõitsin. Autos olid ilmselt veel kurvemad silmad..

Aga aastavahetuse võtsin vastu Taanis koos oma armsate sõpradega. Meil oli Bollywoodi pidu koos aasia toitudega, mille Nadja valmistas. Taanis on asju, mida ma Eestis varem polnud kohanud. Nagu näiteks mingid lindid ja paugud, mida tuba mööda laiali lastakse.. või siis jällegi see ilge pommitamine väljas, mis kestis vana-aasta õhtu hommikust uue aasta hommikuni. Või siis kala asemel koogi söömine esimese asjana pärast aastavahetust. Või siis tooli pealt alla hüppamine, kui aasta vahetub. Järgmine oli küll minu oma sõprade väljamõeldis, aga millegipärast meeldis neile Venemaa hümni laulda igal täistunnil alates kella üheksast. Aga mul oli oma kala kaasa võetud (emme kalatarretis) ja eks ma siis seal seda nosisin ja pakkusin teistele ka muidugi. Nende jaoks oli see täielik eksootika. No, aga tore oli! Mis sest, et käokell jäi kuulmata.

Nii. Ja nüüd nagu polegi pärast aastavahetust midagi plahvatuslikku toimunud. Olen kirjutanud teoreetilise pedagoogika esseed, mille eksami sain 12 punkti 12-st. Teistest eksamitest ma parem ei räägi - tore, et noodki läbitud said. 
Järgmisel nädalal tuleb kaks kontserti ja võistlus, nagu eelpool mainitud. Ja nädal pärast seda on vahenädal koolist eemal, kus käivad päev läbi workshopid ja lõpuks erinevad bändid esinevad üksteisele. Aga sellest kõigest lähemalt juba siis, kui seal ära käinud olen. 

Koolis väga palju tegemist ei ole enam. Õpetan veel omi lauluõpilasi, mängin klaverit ja käin erialatunnis. Bändiõpetamine sai eelmise semestriga läbi ja mul on siiralt hea meel, et mul pole tarvis sellega enam enda pead murda. See oli väga raske katsumus! 

Eks ma püüan seekord väiksema vahe sisse teha, et teil järgmise postituse lugemine nii palju aega ei võtaks. 
Mõnusat talve teile! Taanis on selline kevad juba. Linnud laulavad ja räästad tilguvad. Täna oli päike ka väljas.

Tänane jalutuskäik

Ahjaa.. selline uudis ka, et oktoobrikuus hakkasin taani keelt õppima. Eriti hästi ei lähe ja neljapäeval tuleb eksam. Eks ma võtan ennast kokku ja püüan tolle ikka edukalt läbida. See keel on lihtsalt igasuguse loogika vastane. Seal kus on üks reegel on miljon erandit. Kõik tuleb lihtsalt pähe õppida. Seda ma küll ei usu, et kunagi selles keeles normaalset vestlust saan pidada. Aga eks aeg näitab.

Kui kohtume, siis kirjutame pikemalt!