Kevad ja suvi ja

Elu muutub siin Aarhusis järjest lillelisemaks. Aasta hakkab läbi saama - täna ongi mul viimane eksam (kõigi nende ühe eksami seast, mis sel aastal teha tuleb). Aga praegu võtsin selle aja, et teha kokkuvõte möödunud kuust.

Kontsert keelpillikvartetiga osutus põnevaks. Arranžeerijaid oli päris palju ning kontsert ise väga mitmekesine. Äärmiselt tore, et saab kohe ära proovida, kuidas asi kõlab. Päris pillimängijad on ikka hoopis teine tase kui Sibelius. 


No ja siis varsti pärast seda tuligi juba Eesti poole sammud seada. Käisin korraks tuld toomas, aga korda saatsin nii mõndagi. Kahju, et polnud aega kõigiga kokku saada, keda näha oleks tahtnud, aga suvel tulen ju taas ja tõenäoliselt ikka pikemaks ajaks kui ainult nädalavahetuseks. 
Üle nelja kuu oli kodus ikka meeletult tore olla. Emme-issi, vennad-õde, minu armsad kutsud ja mõnus kodune toit, mille valmimiseks polnud mul vaja üldse pingutada. Ja kõige tipuks veel laulustuudio 15. sünnipäev. Niiiiiii tore oli teid kõiki taaskord näha!

Minu kaunid sõbrad. 

Kvaliteetaeg kahe noormehega.

Arusaamatud näoilmed.

Ja tagasi Taanimaale. Kohe järgmisel päeval käisime Nadja kooriga Assensi kirikus esinemas. Mõnikord on koorimuusikat vahelduse mõttes väga tore laulda. Ja meie tüdrukud on kõik nii toredad ja koor ise kõlab väga hästi. Loodan, et Nadja saab täna enda baka edukalt ära kaitstud. 

Edasi Sæby jazzfestivalile koos Ida dream-bändiga. Laulsin talle tausta koos Nadjaga. See oli tõepoolest üks eriti tore päev koos eriti vingete inimestega. Tundsin ennast nagu päris muusik, sõites läbi Taani kuskile pisikesse mereäärsesse kohta, kus kõik majad on lihtsalt kohutavalt ilusad. Eks seal mere ääres siis oligi üks telk püsti visatud ja jazzfestivalist oli asi natuke kaugel, sest rahvas läks ikka pöördesse nendest igihaljastest pop-lugudest, kuhu oli lisatud paar puhkpilli, et asi vähe jazzilikum välja näeks.

Aga olime enda soomekeelse repertuaariga nii menukad, et meilt paluti isegi lisalugu. Lisaks sellele saime tasuta kala ja kartulit süüa. Ehk õnnestub endalgi järgmisel aastal seal üles astuda.

Jazz&kala.

Ja veel paar pilti kevadest.

Peitusemäng

Praegu üritan nautida igat suvist päeva, samal ajal kui käivad proovid baka-kontserditeks. Eile kandsime ette ka kaks baka-projekti, mis tähendab, et tegevust jätkub ja see on ainult hea. Kevad on südames ja peas ja igal pool.
Eile istusin juhuslikult muusikamaja esisel platsil ja lugesin Hemingwayd, kui minu kõrvale istus üks vanem meesterahvas ja hakkas rääkima Nõukogude ajast (kui oli kuulnud, et ma Eestist tulen) ja hiljem veel pikalt ja laialt muusikast (kui kuulis, et ma muusikat õpin). Lihtsalt täpselt nii tore Taani ongi oma sõbralike inimestega. Aga varsti tulen ikka suveks koju ka, et siis õigepea taas tagasi tulla ja sama vingelt uuel aastal edasi tegutseda.

Kui kohtume, siis kirjutame pikemalt!

On kevad tulnud taas

Nad endiselt ei oska copy&paste tehnikat..

Nonii, nonii. Ütleme, et küllalt on aega möödas sellest, mil viimati teile kirjutasin. Ja lugedes seda eelmist lauset, tuleb tõdeda, et eesti keeles lause ülesehitamine on ikka päris keerukaks muutunud. Kohati tundub, nagu mu emakeel oleks vene keel, mitte eesti keel. 

Aga mis siis viimasel ajal toimunud on.. 6. aprillil sain esineda RAMA festivalil. Hull üritus, kus hommikust õhtuni on kontserdid igas saalis ja mitu korraga. Mul oli au esineda nö teatrikohvikus. Mul sellest üritusest kahjuks ühtegi pilti pole.. ma ei teagi, miks ma nii laisk olin, aga see-eest olen kogemuse võrra jälle rikkam. Esinesime seekord triona (bass+kitarr) ja tuleb tõdeda, et ilma trummarita on ikka väga keeruline energiat üleval hoida. Aga järgmine kord ma juba tean, mida paremini teha. 

Pärast seda olen ühest enda loost "Etüüd nr 4" keelpillikvartetile arranžeeringut kirjutanud.. ja ausalt.. Ma ei saa sellest ikka mitte midagi aru. Bigbändile oli kordades lihtsam kirjutada. Aga mis ei tapa, teeb tugevaks, ja nüüd ongi teisipäeval kontsert ootamas. Meil on vist kuskil 10 arranžeerijat ja kõik on stiililt nii erinevad, et see kontsert saab kindlasti väga põnev olema.

Samal ajal käivad proovid ühe kooriga. See on mu armsa sõbra Nadja bakalaureuse-projekt. Hullud laulud taani, rootsi ja kõikides muudes keeltes, mis mulle täiesti võõrad on, aga väga lahe ettevõtmine. 14. mail tuleb kontsert kuskil tuulises kohas, Aarhusist mõnekümne kilomeetri kaugusel. Ootan huviga. Mulle on antud au laulda "Mu isamaa on minu arm", sest nad on ikka väga lummatud eesti koorimuusikast. 
Nadja õpetaja oli ka ühel päeval meil proovis teda hindamas, samal päeval, kui ma neile selle laulu ette kandsin. Ta oli väga vaimustuses ja rääkis Nadjale, et ehk on võimalik mind kuidagi kuskile kirikusse esinema saada.. Eks ma siis nüüd ootan kutset.. See oleks ikka väga tore. :)


Muidu on meil juba kevad peaaegu käes. Muru on rohelisem kui ei kunagi varem, lilled õitsevad, aga puud pole veel lehtes ja tuul on endiselt karge. Samas lund pole enam ammu ja vihma ka juba sajab. Ehk läheb varsti kõik hästi roheliseks ja tuleks siis veel see äikesetorm ka, et saaks juba väljas piknikku pidada ja maas istuda.

Üks vahva kutsu, kes pidi kõik kaikad, mis talle visati, korraga suhu haarama.

Lehed juba piiluvad..

Üks hing läks metsa enda maalima..

Kärudega memmed, jalutuskepid toeks, tänavasildid, mida välja ei loe. Ei.. sealt ma ei lähe - kuri koer - mu koduteel..

Tolmune tänav, märg veest. Puhtaks pühkis kõnniteed abivalmis naabrimees mu koduteel..

Emme, ma arvan, et maal võiks ka kuskil selline põõsas kasvada, mis kevadel niimoodi kollaselt õitseb.

Ja lõpetuseks veel lugu sellest, kuidas esimest korda väiksesse rattaõnnetusse sattusin. Olgu kohe alguses öeldud, et kõik on korras ja keegi minu pärast muretsema ei pea. Pääsesin vaid väikse ehmatuse ja ühe sinikaga.

Lugu oli selline, et ma kiirustasin kooriproovi, sest olin juba 5 minutit hiljaks jäänud, seega oli sees keskmisest suurem kiirus. Äkitselt pööras rattateele risti ette üks auto, mille roolis istus vanem meesterahvas, kes proovis maja alla parkida. Ta tegi seda aga oodatust kauem, nii et mina jõudsin enne autoni, kui tema eest ära sõitis. Mul oli otsustamiseks aega 2 sekundit: a) kas sõita autosse sisse; b) pöörata vasakult mööda (mis tähendanuks, et oht oleks autodele ette sõita) või c) pöörata paremale, pidurdada jalg vastu maad (sest käik oli nii suur, et pidurid ei toiminud nii kiiresti kui oleks vaja olnud) ja võib-olla sõita sisse ühe söögikoha aknasse. Mõeldud-tehtud (mitte, et mul väga palju aega oleks olnud kaaluda) - valisin kolmanda variandi. See kõik juhtus nii kiiresti, et ma ei saanud arugi. Igatahes lõpetasin pauguga selle söögikoha aknas, mis õnneks ei purunenud. Ratas on terve, ise olen terve (ainult 1 sinikas) ja olen nüüd 10 korda ettevaatlikum igasuguste ristmike juures.. Ka nende pisikeste parklate juures. Arvan, et see oli üks väga õpetlik ja õnnelik õnnetus. Ainuke asi, mis nüüd katki on, on minu uus jalanõu, aga see on kõik tühine selle kõrval, mis oleks võinud juhtuda. Olen õnnelik, et seekord läks nii.. Ja edaspidi tean, et tuleb tähelepanelikum olla.

Aga et mitte nii traagilistes toonides lõpetada, siis soovin nüüd teile kõigile palju päikest ja kaunist kevadet. Ja kõik mu kaheteistkümnendikud - head põrumist! Ärge siis sõna "väga" nii palju igas lõigus kasutage, nagu mina seda seekord tegin. :) 

Ja 9. kuni 13. mai olen taas Eestis. Tallinnasse seekord ei jõua, aga Tartus käin ikka korra ära. Loodan teid näha! 

Kui kohtume, siis kirjutame pikemalt.

Kas süda ei ole siis meri..

Tere-tere-tere.

Ikka väga tore, et ma olen endale nõuks võtnud seda blogi pidada, muidu läheks varsti meelest ära, kuidas eesti keeles see kirjutamine õigupoolest käibki. Ja tõenäoliselt olen ma juba ammu minetanud need suurepärased keskkooliteadmised õigekirja kohta. Aga see selleks.

Viimased kaks nädalat olin Aarhusist 53 km kaugusel Bjerringbros praktikal. Õpetasime koos kolme koolikaaslasega sealses højskole'is muusikahuvilisi (minust vanemaid) noori inimesi. Hommikuti bänditunnid ja õhtuti individuaaltunnid (mille võistluse mina ikkagi kinni panin, sest et lauljaid oli seal nagu meres vett). Kogu asi päädis kontserdiga, kus enamused minu õpilastest ka üles astusid ja sain isegi enda häält testida MicroKorg ansambli saatel. Sellest on lindistus ka, aga see on veel minu koolikaaslase käes. Igatahes.. need kaks nädalat olid väga keerulised ja väga vinged samal ajal. Nüüd ma ei teagi täpselt, mis seisukohta võtta. Söök ja seltskond oli viimase peal, aga mulle see õpetamine ikkagi vist eriti ei istu. Vaatame, mis siis saab, kui ma natuke suuremaks olen kasvanud.
Aga siiski-siiski olid need nädalad mulle endale väga kasulikud. Sain vabaimprovisatsioonist nii mõndagi uut teada (sest mu ülejäänud 3 sõpra on ka sellel alal äärmiselt haritud). Ehk siis ülesanne, mis endale võtsime, oli õpetada neid noori muusikale vähe teistmoodi lähenema, kui nad tavaliselt seda teevad. Alguses nad olid üpriski skeptilised, aga lõpuks said nad aru, miks need asjad neile kasulikud on, mis me neile õpetasime. 
Ja kõik mu lauljad olid nii toredad ja sõnakuulelikud. Võtsid igat mu sõna nagu kulda ning laulsid lõpuks kogu hingest ja täie energiaga. :)

Ja peale selle nagu midagi muud erilist ei olegi toimunud. Nüüd olen lihtsalt vabalt võtnud ja nendest nädalatest toibunud. Peale selle on meil praegu lihavõtted terve nädal aega + 1 päev. Nii et saab täie raha eest puhata. 

Eile tegin esimese "töö" "fotograafina". Sõber palus, et ma temast ja tema tromboonidest paar pilti teeks. Eks ma siis tegin. Ja kõige tähtsam on ikkagi, et ta ise rahule jäi.

Täna käisin mere ääres.. ja ega ma sellepärast tegelikult kirjutangi praegu seda postitust. Et saaks paar pilti üles panna. Külm oli - aga nüüd ma tean järjekordselt kuhu kevadel tagasi minna. 

Mu kulmukorts muutub järjest sügavamaks.

Avastasin, et polegi teile tutvustanud enda maanteedehirmu, millega ma viimased neli kuud ringi olen sõitnud.

Endast pidi ka ikkagi pildi tegema..

Häid munadepühi!

Kui kohtume, siis kirjutame pikemalt.

Püha päev

Täna hommikul vaatasin aknast välja ja otsustasin, et sellise ilusa ilmaga mina küll kooli klaveri taha kükitama ei lähe. Võtsin kätte ja helistasin sõbrannale, et läheks teeks väiksed kohvid ja ehk vaataks niisama ringi. Istuks kuskil pargipingil ja ajaks juttu. 

Sellest tuli välja üks väga kultuurne pärastlõuna. Esmalt jalutasime vanalinnas ja hiljem astusime kunstimuuseumist läbi (mis asub mu kooli kõrval ja mida ma endiselt veel külastanud polnud). No midagi väga erilist ma sealt ei leidnud.. aga vähemalt pole enam seda mitteläbikäimise häbi, sest ma ju kõnnin sellest iga päev mitu korda mööda, aga millegi pärast polnud veel kordagi sisse astunud..

Minu kaaskannataja..

Vanalinn

Tükike kevadet

Vanalinn

Hukkuva Titanicu pardal

Kunstimuusem ja selle otsas olev kuulus vikerkaar

Mingi väga veider näitus..

Vikerkaare sees (kullapotti ma sealt küll ei leidnud..)

Tundub, et kevad hakkab kohale jõudma! Ma juba nii väga ootan. Seda lumeta ja mitte-päris talve ei jõua lihtsalt enam ära kannatada.

Kui kohtume, siis kirjutame pikemalt!

Pärastlõuna mitte koolis

Hei-hei!

Ega mul ausalt väga palju uusi uudiseid ei ole. Kui ma vaatan seda, kuidas Kristi enda blogi täidab, siis endal hakkab ikka päris piinlik. Aga no tõesti - mina veel päikest ei võta ja sellistes klubides ei käi, kus kõik inimesed nii pealetükkivad ja vastikud on. :)

Küll aga olen ma nüüd jälle paar pilti juurde teinud, sest täna otsustasin, et tuleb ikkagi minna ümbrust uurima. Võtsin ette väga pika jalutuskäigu, mis viis mind kesklinnast ikka päris kaugele. Aga nägin esimest korda kaldalt merd.. ja jalutasin pargis, kus kõik oli veel väga räämas ja sügisene. Linnud ju juba laulavad, aga loodus veel päris unest tõusnud ei ole. Jalad on nüüd suurest seiklemisest väsinud, aga meel hea. Ma polnudki ammu looduses käinud (kuigi Alavuti talu vaikusega siinset park-metsa ikkagi võrrelda ei saa). Ma ootan nüüd, et kevad päriselt kätte jõuaks, sest siis on seal kindlasti mitu korda ilusam. 

Enne seda aga veel paar pilti reedeselt jämmilt. Saate vähemalt pisut aimu, millises õhkkonnas meil need toimuvad.

Minu tüüpiline&udune 'ma ei saa midagi aru, mis toimub' nägu. 

Sügis või kevad? Lihtsalt lehed pole veel siiani põõsastelt maha varisenud.

Õudusfilmi-mets

Her faldt Aarhus meteor-stenen (2.10.1951 kl 18.15)

Nii kõik need lendu lastud valged tuvid elavadki.

Ja mis siis veel öelda.. Ma ei teagi. Olen siin juba nii sisse elanud, et ei pane enam tähelegi, et iga päev inglise keeles räägin.. ei pane tähelegi, et minu ümber on endiselt taani keele mull, millest ma midagi aru ei saa. See on nagu mingi taustamüra kõige muu kõrval. Ja ma olen väga õnnelik ja rahul - see vist ongi kõige tähtsam.

Kui kohtume, siis kirjutame pikemalt!