Karmenal in Denmark: Veel kauem tehtud, kaunikene..

Katkestan siinkohal selle ülipika vaikuse. Päris piinlik on. Nii palju on toimunud, aga teile pole olnud viitsimist sellest teada anda. Nüüd aga võtan kokku viimase kuu aja ning juunikuu sündmused. Edaspidi püüan usinam olla.. järgmistes postitustes võib juhtuda, et kirjutan isegi sellest, mis juunikuu ja jõulude vahel toimus!

Ma arvan, et peaks kohe alguses selgeks tegema, kus ma olen, millega ma hetkel tegelen ja kuidas mul läheb. Esiteks olen ma lauluõpetaja linnas nimega Herning (Taani). Mul on 15 õpilast 12. eluaastast kuni 55. eluaastani, kes kõik on väga erineval tasemel, erinevate soovide ja erineva stiiliga. Ma õpin iga päev midagi uut ja mul on tohutult hea meel, et otsustasin aastaks koolist akadeemilise võtta. Seega, kaks päeva nädalas töötan ma lauluõpetajana ja ülejäänu ajast pean muusikuametit. Harjutan, kirjutan, arranžeerin, teen proovi, esinen.. Laulan endiselt veel akadeemia vokaalansamblis ja käin kolm korda nädalas taani keele tunnis. Lisaks sellele vaatan seeriaid, loen online-Postimeest ja teen endale ise süüa.

Kui minna tagasi minu viimase postituse juurde, siis bakalaureus sai mul edukalt lõpetatud. Lõputöö sain kaitstud hindele 12, kusjuures hindajad ise olid minu loomingust ja arranžeeringutest väga vaimustunud ja ütlesid, et mul on tarvis vaid samas vaimus jätkata ja siis ühel hetkel plaat välja anda.

Praktiline proov läks sama edukalt hindele 12. Esiteks pidi seal ette kandma ühe a capella loo (ma laulsin Jobimi „Desafinado“), sellele järgnes noodist lugemine, improvisatsioon ning meloodia imiteerimine. Meloodia imiteerimine oli minu kõige nõrgem külg, aga kuna ülejäänu läks nagu lepase reega, siis ei jäänud neil mingit kahtlust, mis tasemele ma tolleks hetkeks jõudnud olin.

Kõige olulisem osa bakalaureusest oli ikkagi pooletunnine bakakontsert. Ma polnud kunagi ühtegi kontserti nii palju energiat pannud, kuid paistab, et minu töö kandis vilja. Kontsert koosnes minu omaloomingust ja see oli üles ehitatud minu 2 Taani-aasta elamustele. Bändiks oli Frigga Feetless + 2 toru. Ma ise arvan, et see oli mu senise elu parim kontsert. Hindajad ütlesid, et see oli nende jaoks midagi täiesti uut – et nad polnud varem sellist muusikat kuulnud ja et mu vokaal ja esitus olid kõrgetasemelised. Eks sealtki üks 12 mulle sülle potsatas. Tohutult hea meel on, et minu musikaalsust nii kõrgelt hinnati. Lõppkokkuvõtteks võib öelda, et kogu baka lõpetamise protsess andis mulle tohutult enesekindlust ja -usku juurde.

Frigga Feetless + 2 toru

Peagi pärast bakakontserti kolisin ka ühikast välja. Selle puhul sain proovile panna oma katlakivi eemaldamise oskused. Seal samas viskasin minema ka kõik ebavajaliku ja tegin selle toa nii laitmatult puhtaks kui võimalik. Järgmisel päeval ootasin 8 tundi meest, kes pidi tulema selle toa üle vaatama, enne kui ma lõplikult välja sain kolida. Lõpuks tuli ikkagi ise talle ukse taha minna ja meelde tuletada, et ma teda juba pikemat aega ootasin. Ülevaatus läks hästi ja sain kogu makstud deposiidi täielikult tagasi. Emme „äädikanõuanne“ katlakivi eemaldamiseks toimis ülihästi. Soovitan teilgi kasutada äädikat ja visata minema kõik muud kemikaalid. Toimib superhästi!

2014. aasta parim koristaja

See tuba oli mulle 2 aasta jooksul tõeliselt hubaseks koduks

Nüüd paar sõna ka lõpetamisest. Kõige veidram kogemus kogu lõpetamisprotsessi juures oli lõpuaktus. Eestis on ju lõpuaktus ülioluline – uued kleidid, uued ülikonnad, tohutult lilli. Vanemad küsivad töölt vaba päeva, et kohale tulla ja näha, kuidas nende laps lõputunnistuse kätte saab. Sugulased sõidavad üle Eesti kokku, et siis veel ka hiljem, pärast aktust, tähistada. Kokkuvõttes on see üks igavesti suurejooneline sündmus!

Taanis aga on asjalood teistmoodi. Lõpetajad tulevad kohale tavariietes (kui üldse tulevad). Lilli õpetajatele ei tooda (kusjuures nad pole kohalegi tulnud). Kogu aktus on üles ehitatud põhimõttele, et mida rutem otsa saab, seda parem. Saal on pooltühi – lisaks lõpetajatele on sinna vaid paar üksikut vanemat ära eksinud. Siiski on muusikaakadeemia aktusel ka kolm arga muusikalist vahepala (milledest üks olin mina koos enda bassimängijast sõbraga). Alguses ma mõtlesin, et küll on vinge, et mulle selline esinemisvõimalus anti, aga aktusel taipasin, et ma olin ilmselt vist lihtsalt ainus, kes oli nõus päriselt kohale tulema..

Aga tegelikult on Taanis traditsiooniks, et bakalaureuse lõpetamist tähistatakse siis, kui viimane eksam on edukalt sooritatud. Muusikaakadeemias on viimaseks eksamiks kontsert, kuhu tuleb alati perekond kokku ja pärast hinde teada saamist minnaksegi tähistama.
Lisaks sellele on lõpuaktusega samal päeval ka lõpupidu, kuhu on oodatud kõik praegused õpilased, lõpetajad ja õpetajad. See on tõeline lõpetamise tippsündmus. Seal saadki kogu kooliperega koos tähistada, süüa, tantsida ja ennast ülihästi tunda. Ühesõnaga – taanlased ei hooli mingitest tüütutest formaalsustest, vaid parema meelega pidutsevad üheskoos.

Siinse akadeemia peod on ülivõrdes vinged. Mitte keegi ei ole pidur ja kõik lähevad õhtujuhtide ja korraldajate ideedega kaasa. Inimesed tantsivad õhtust varaste hommikutundideni ja kõik saavad omavahel hästi läbi. Ma saan aru küll, miks aktusele lõpupidu eelistatakse – see on kordades meeleolukam!

Lõpudiplomi kättesaamine

Aktuse muusikaline vahepala

Minu kaunid lõpetajad

Kui ma nüüd juba juunikuu lainel olen, siis jätkan samas vaimus. Päev pärast lõpuaktust tuli kauaoodatud kojusõit. Viimati nägin koduseid veebruarikuus ema, õe ja koera ühisel sünnipäeval. Seekord oli mul aga ette näidata bakalaureuse lõputunnistus!

Kohustuslik pilt Ronniga, vol. 148

Rõõmus kalamees

Sport, sport, sport minu hinges ja südames on..

Kodus aga ei saanud pikalt olla, sest juba tuli Valka proovi sõita võidupüha-eelse kontserdi prooviks. Kontserdi korraldajaks oli üks igavesti töökas ja muhe mees Mati, kes on kirjutanud tohutult palju arranžeeringuid, muuseas ka Eesti Kaitseväe orkestrile. Seekord tuli esineda aga Kaitseliidu Ühendorkestriga, mille juurde tulen hiljem tagasi.

Proov rütmigrupiga oli üks veider kogemus. Klaverimängija oli suurepäraselt ette valmistunud ja arukas inimene. Bassimängija aga, vaatamata sellele, et oli noodid mitu nädalat varem kätte saanud, tuli sinna teosammul noote lugema ja itsitama, et kuidas tal polnud aega ja et niimoodi noodist otse ikka veitsa keeruline. Kui sa oled oma jah-sõna andnud, siis tuleb aega leida! Selle aja, mis tal kulus facebookis erinevate arutelude kitsarinnaliseks kommenteerimiseks, oleks võinud targemalt ära kasutada ja hoopis noodid ette võtta ja lihtsa II-V-I järgnevuse selgeks õppida.

Ma olen olnud Taanis 2,5 aastat. Asi, mis mind kõige rohkem häirib, on see, kuivõrd puudulikult muusikud tundideks, proovideks ja isegi esinemisteks või lindistamisteks ette valmistuvad. Tüüpiline situatsioon on järgmine: Õpetaja annab tunnis 2-3 loo noodid ja palub järgmiseks korraks endale selgeks teha. Ühe loo selgeks tegemiseks kulub kindlasti mitte rohkem kui 10 minutit, ehk siis kokku maksimaalselt 30 minutit. Kahe nädala pärast on tund ning mitte keegi pole valmis muusikat tegema või sellest rääkima, vaid ainult nooti lugema. Eks igas klassis on erandeid, aga kui enamus alt veab, siis tuleb tempo võtta nende järgi, kes kõige aeglasemalt edasi liiguvad.

Teine näide on järgmine: Ma olen ise juba kuu aega kirjutanud arranžeeringuid ja kulutanud palju aega nootide kirjutamiseks ning kaks nädalat enne proovi saadan kõik noodid ja lindistused klaverist ja vokaalist muusikutele laiali, et nad oleksid prooviks ja sellele järgnevaks kontserdiks valmis. Päev enne proovi ütleb üks, et ta arvas, et proov on ülehomme ja nüüd pole tal enam aega harjutada.. MIDA? Kaks nädalat oli aega ja sa jätad asja viimasele õhtule enne proovi? Ja see, et sa ei teadnud, et proov on homme pole ju mingi vabandus – sind lihtsalt ei huvita. Ja mis te arvate, kuidas kontsert läks? Ma olin ülivõrdes pettund. Kui inimene juba lihtsa bluesivormi sassi ajab.. Rohkemat polegi vaja öelda.

Ma ise olen alati mõelnud, et kas endal ei ole häbi, kui just sinu taha asjad pidama jäävad. Aga taanlased on ka rohkem sellised „pole hullu“ tüüpi inimesed. Et „eks järgmine kord läheb paremini“. Peab veel 3-4 kontserti sama materjaliga andma ja küll siis lõpuks kõik selgeks saab.

Päris pahaseks sain nüüd. Aga sama lugu oli ju ka selle Kaitseliidu Ühendorkestri ja bassimängijaga. Mati oli nii palju energiat sellesse projekti pannud ja siis tuleb üks punt inimesi kokku, kellel on sellest lihtsalt nii suva ja mängivad isegi kehvemini kui harju keskmiselt. Kuulsin proovis isegi kedagi uhkusega rääkimas, et ta ei ole mitte kordagi neid lugusid läbi mänginud. Tõesti asi, mille üle uhkust tunda! Ja eks ise püüad selle orkestri ees siis naeratada ja oma parima anda. Aga selles mõttes, et kui laulu lõpus üks grupp inimesi „braavo“ hõikab, siis õnnestus vist ikkagi päris hästi, vaatamata sellele, kuidas orkester oma osaga hakkama sai.

Fännklubi

Kui ma tulen aga neljapäevase (29.01) jazzjami juurde, mille me 45-minutilise kontserdiga avasime, siis peab tõdema, et minu ümber on ka neid muusikuid, kes tõesti tahavad mängida parimal tasemel ja on 100%-lt ette valmistunud. Ja mis on tulemus? Üks suurepärane kontsert, mis puudutas ennast, puudutas publikut ja jättis õhku enneolematu energia. See oli kindlasti üks parimaid jämme, millest ma kunagi osa olen võtnud. Mängisime kontserdil neid standardeid, mida keegi varem jämmidel mänginud polnud. Otsustasime välja minna keerulisema repertuaariga ja kui bänd poleks olnud valmis neid mängima, siis oleks see lihtsalt üks mittemidagiütlev kogemus olnud. Aga eks ma jätan nüüd kindlasti nende poiste nimed meelde, et teine kordki midagi koos ette võtta.

Foto: Mads Creutz Thomsen

Pärast eelpool mainitud võidupüha kontserti tuli jaanipäev maailma kõige paremini valmistatud grill-liha ja maailma kõige suurema jaanitulega. Jõulud ja jaanipäev on need kaks päeva aastas, mida ma alati pikisilmi ootan, sest siis on kindel, et näeb absoluutselt kõiki, keda poole aasta jooksul kohata pole õnnestunud. Sel aastal avati ka uus kasvuhoone, kust suve lõpul sai ülimaitsvaid tomateid. Ükski poes müüdav orgaaniline tomat ei maitse nii nagu koduaia tomat. Päris ausalt kohe.

Kasvuhoone avamine

Sandri kurikuulus Alavuti TV

Üllatusmunad

Kaspari sünnipäeva-grill

Nüüd jätan paar kuud vahele ja räägin jõuludest. No just – jaanipäev ja jõulud on aasta kaks kõige olulisemat sündmust. Detsembrikuu alguseks oli mul koduigatsus juba nii suur, et hakkasin juba kuu esimesel päeval jõululaule kuulama ja päevi lugema, millal viimaks ometi koju saab. 20. detsembril jõudsingi Alavutile. Ja nagu Kaspar oma kuulsas jõululuules mainis: „Taanist Aarhusist tuli Karmen, kes käib siin üha harvem. Ta tulemiseks tšarterlendu nõudis ja, oh imet, seekord esimese korraga lennukile jõudis.“

Alavuti on ikkagi tõeline kodu. Alati on jõulude eel kaunid jõulutuled üles sätitud ja kogu maja jõulumeeleolus. Lisaks sellele on emme valmistanud alati niiiiiiiii häid sööke ja issil on alati mingeid uusi juurdeehitisi näidata. Minu saabumise puhul oli neil seekord isegi lumi tellitud ja Eesti päkapikud tõid mulle soki sisse kommi!

Lumi!

Ainult head lapsed said kommi

Jõulusöömaaeg

Pakkide lunastamine

Getu kingitus jõuluvanale

27. detsembril oli Kungla juubelietendus. Uskumatu, et neil juba 10 aastat täis on tiksunud. Etendus ise oli üks suur sasipundar, mida ma lõppkokkuvõttes ei üritanudki lahti pusida. Peaproov sai läbi 15 minutit enne etenduse algust. Seal olles oli küll tunne, nagu olin ajas tagasi rännanud ning taas Kungla ridades. Noored, eesotsas Siiri ja Reedaga, olid nii tohutu töö ära teinud. Ainuke miinus asja juures oli see, et nii vähe oli inimesi just nendest aastatest, mil „Jeesus Kristus superstaari“ ja „Juukselakki“ tehti. Aga sellele vaatamata sain särada kaljukitse rollis, mis 8 aastat tagasi esimest korda lavale toodi. Mu vaieldamatu lemmik. Isegi kõik sõnad olid siiamaani peas!

Foto: Ülav Neumann

Kungla sai 10-aastaseks! Foto: Ülav Neumann

See tort maitses natuke liiga hästi | Foto: Ülav Neumann

Aastavahetuseks sõitsin aga tagasi Taani, sest 1. jaanuaril oli bigbändiga Randersis kontsert. Niisiis veetsin 31. detsembri taas selle sõbra juures, kelle juures eelmisel aastalgi. Teemaks oli tsirkus. Seisin kohe päris nõutult kapi ees ja mõtlesin, et oleks ta vaid paar päeva varem teada andnud, siis oleks kindlalt Siiri käest mingi laheda kostüümi laenutanud. Ega mul muud ei jäänud üle, kui ennast punasesse riietada. Lokid olin ka pähe keeranud.. ja siis tuli idee, et tsirkuses on ju alati ka mustkunstnikke. Eks ma siis olingi see tüdruk, kes aksessuaare lavale veab või keda pooleks saetakse.. Nii palju võimalusi!

Mul oli selle seltskonnaga nii tore vana-aastaõhtu. Nadja on ka väga hea kokk ja lisaks sellele ei sundinud mind keegi kell 12 välja sõjatandrile minema. Esimese asjana sõin, nagu ikka, kodust kaasa pandud karpkala.

Meie tagasihoidlik seltskond

Kurb kloun

Järgmisel päeval kell 3 oli Randersis bigbändiga uusaastakontsert. See on juba traditsiooniks kujunenud, et bigbänd seal igal aasta esimesel päeval kontserdi annab. Pillimehed olid küll eelmisest õhtust väsinud, kuid vastuvõtt oli väga meeldiv ja minu jaoks oli see tore kogemus. Peale selle – kes veel ei tea, siis sügisel sõidan selle sama bändiga Kanadasse 2-nädalasele tuurile!

http://www.randersbigband.dk/vores-musik/

Selle lingi kaudu saate uusaastakontserdist paari lugu kuulata. Keri veits alla poole kuni vasakus servas tuleb vastu Nytårskoncert 2015. Selle alt leiadki need mõned lood.

Randers Big Band

Paar päeva pärast uusaastakontserti oli taaskord kojusõit. Valgas ootas ees Alavuti - parim koht maailmas! Lisaks sellele veel soolokontsert ning meistriklass Valga ja Tõrva noortele lauluhuvilistele. Võib öelda, et 2015. aasta algas väga tegusalt ja meeldivalt. Kontsert oli tasemel, noored laululapsed julged ja andekad.. Valga muusikakooli kaminasaal on üks parimaid kohti, kus vabu minuteid veeta ja kohvi juua. Tekkis selline tunne, et nii võikski olla.

Sõidame koju

Taani keeles on selle kohta hea sõna: hygge

Ma polnud ainuke, kes lumest vaimustusse sattus

Vikerkaar?

Valgamaalane kajastas kõiki mu samme sel nädalal

Härra ja proua

Just, Valgamaalane.

Aga siis sai nädal läbi ja tuli taas sammud Taani poole seada. Esimestel päevadel oli meeletu koduigatsus. Ausalt, selline tunne, et paki asjad ja sõida kohe koju tagasi. Umbes nagu esimesel korral, kui siia tulin. Aga siis päeva, paari pärast hakkas juba elu käima. Alustasin taas õpetamisega ja tegime korterikaaslasega koos süüa ja.. nii saigi jälle vanasse rutiini tagasi.

Minu töökoht

Taani keele tund

Jazzjam

Avastasin, et meil on köögis laud. Nüüd ei peagi enam põrandal hommikusööki sööma.

Kes veel ei tea, siis Frigga Feetlessi kitarrimängija annab sel kevadel plaadi välja, kus ka mina olen kaastegev nii autori kui ka muusikuna. Septembris käisime esimest korda stuudios, nüüd jaanuarikuus lindistasime veel ühe loo ja tegime parandusi eelmistele lugudele. Hetkel on asi masterdamise järgus ja arvan, et märtsikuuks on kõik asjad joonde aetud. Muuseas lähevad lood üles ka Spotifysse ja iTunesi, kui õige aeg kätte jõuab. Viimasel ajal oleme tegelenud ka plaadi kaane kujundusega ühe kunstniku kaasabil. See kõik on lihtsalt nii põnev!